6
fotot
Jaga:     
Elustiil

REISILUGU: Keenia rohkem ja vähem ekstreemsed elamused ei saa kedagi külmaks jätta

Maailma maitsetuim toit, nilbed lähenemisettepanekud ja rahvuspargi võimas loodus. Keenia rohkem ja vähem ekstreemsed elamused ei saa ilmselt kedagi külmaks jätta.

Sõprade-tuttavate Facebooki postitatud eksootiliste reiside pilte vaadates tekkis tunne, et olen tõeline luuser – võimalusi reisimiseks on, aga reisikaaslast pole. Paari päeva pärast sain juhtumisi kokku sõbrannaga, kes rääkis oma Aafrika-reisi plaanist. Palusin end kaasa võtta ja nii otsustasid kolm naist, blond, brünett ja punapea (koondnimetusega Viagra – see tüdrukutebänd ikka), sõita kolmeks nädalaks Keeniasse. Tegelikult kogusin veel pea poolteist kuud julgust, enne kui piletid ostsin. Hirm Musta Mandri ootamatuste ees oli päris suur.

Eluolu meenutab nõukaaega

Keenias on valitsushoonete ja äriasutuste pildistamine karistatav vangistusega. Kardetakse terrorirünnakuid. Seepärast ongi internet täis slummi ja vaesuse pilte. Keenias näeb ka meile tavapärast elu – arvutid, mobiiltelefonid, wifi, kõrghooned, kallid autod ja ilusad kohvikud. Linnades on kaunid kleidid, kontorikostüümid, ülikonnad ja viigipüksid kõige levinum riietus tänavapildis. Ühiskondlikke ruume pestakse tihti ja vängelt haisvate kemikaalidega. Igal pool söögikohtades on käte pesemise võimalus. Kui restoranis kraani pole, tuleb teenindaja kausi, seebi ja veekannuga ning aitab sul käed puhtaks pesta. Inimeste edukus on mõõdetav kehakaaluga –.linnades on inimesed prisked, maal pisikesed ja kondised. Külades kantakse räpaseid ja katkisi riideid, niiti ja nõela vist seal ei tunta.

Kibera slumm

Pealtnäha kole ja haisev. WC ja pesemisvõimalus on tasuline. Maalt tulnutele on slumm siiski suur samm edasi, sest siin on suurem võimalus tööd leida, lastele haridust anda ja arstiabi saada. Valged on siin laste keeles “hauaajud” (väljendist how are youtoim). Slummis ei kerjanud minult keegi midagi. Ainus, mida lapsed soovisid, oli tähelepanu ja mõni julgem tahtis oma terekäe pihku pista. Kerjamine on kesklinna teema, see on amet. Politseile Keenias ei loodeta, kes vargusega vahele jääb – rehv kaela ja põlema. Kui meie kultuuriruumis on “kullakaevajateks” tavaliselt naised, kes endale rikast partiid otsivad, siis Keenias on see samavõrd ka meeste pärusmaa. Facebooki ja e-posti aadressi küsimine sõpruse eesmärgil on alles algus.

Keeruline suveniiriost

Keenialaste vajadus isikliku ruumi järele on olematu. Seega võib mõni müüja sulle nii külje alla ujuda, et tekib kahtlus, kas pole mitte tegemist taskuvargaga. Surusin koti sügavamalt kaenla alla, jälgisin ühe silmaga teenindajat ja teisega meeneid, üritades samal ajal küsimustele vastata. Mis su nimi on? Kust riigist sa tuled? Kas sa tuled järgmisel aastal jälle? Kas sa tahaksid ühte või kahte elevanti, aga võib-olla hoopis maski? Mis sa arvad nendest oliivipuust lusikatest? Aga mangopuust? Või hoopis loomaluust? Jne.

Haarasin oma kaks ostu ja põgenesin. Keenialaste abivalmidus, uudishimu ja füüsiline lähedus võib olla hirmutav, eriti kui neid on su ümber palju. Masaide turg jäigi seetõttu vallutamata. Meie tulemuseks oli jõudmine umbes 20 meetri kaugusele peauksest, siis andsime loobumisvõidu ja põgenesime.

Safari savannis

Masai Mara looduspark paikneb pealinnast Nairobist 300 kilomeetri kaugusel. Teekond võib nii tselluliiti ravida kui ka neerud lahti raputada. Eestis on sellise vahemaa läbimine paari tunni küsimus, aga Keenia liigub keskmiselt 50 km/h.

Esimesel õhtul nägime juba hämarduvas tühjas looduspargis küll sebrasid ja gnuusid, aga kuidagi ei saanud lahti tundest, et meid on ninapidi veetud. Savannis, kus silm seletab mitmete kilomeetrite kaugusele, ei paistnud ühtegi elevanti ega kaelkirjakut. Lõvi ei möiranudki esimese puu otsas ja autojuhil polnud püssigi, et meid verejanuliste elukate eest kaitsta. Pärast väsitavat kaheksatunnist sõitu söömata, põlved krõnksus savannis ringi tiirutada ei ole just minu unistuste puhkus. Õhtused piinad lõpetas koba peale leitud nelja lõvi nägemine.

Järgmisel päeval sain aru, et keenialaste jaoks on savann nende au ja uhkus. Autojuht ei lahku sealt, näitamata kõike, mida vähegi leida. Kui lõvid ja pühvlid on meile tuntud loomade mõõtu, siis kaelkirjaku ja jõehobu suurus võttis hingetuks. Tundub uskumatu, et 30pealine jõehobupere koos elab ja neile jagub piisavalt toitu, et nii suureks kasvada. Samas mõnulesid krokodillid, samuti 20–30 kaupa.

Tule, ma näitan suveniiri!

Safari osana külastasime üht masaide suguharu küla. Viie euro eest inimese kohta olid põlisasukad valmis meile oma eluolu näitama. Ovaalse kujuga küla on ümbritsetud okkalise akaatsiaaiaga. Õhtuti aetakse kari metsloomade eest platsile küla keskel, mistõttu majade vahel ühtki rohututti ei kasva, küll aga kõrgub siin aastate jooksul kogunenud sõnnikukiht. Aeg-ajalt kultuurikiht natuke väheneb, sest masaid ehitavad oma maju muda ja sõnniku segust. Sõnnik pidavat eemale peletama sääski. See-eest meelitab ligi kärbseid, keda on seal mustmiljon.

Masai noormehed tantsisid meile lõvijahi- ja pulmatantsu ning näitasid, kuidas tikkudeta tuld süüdatakse. Lõpetuseks pakuti ringkäiku majades. Kuna osmikud on väiksed, siis külastatakse neid kahekaupa peremehe saatel. Meid oli kokku seitse – kaks paari ja kolm naist. Minu juurde astus noormees, kes lähedale nihkudes vaikse meela häälega seletas, et külastajate paaritu arvu tõttu läheme majja vaid temaga kahekesi. 

Võõrustaja näitas umbes 16ruutmeetrises mudaonnis väikest ruumi, kus hoitakse vasikaid, siis juhatas edasi pimedasse elutuppa. Ta pakkus istet enda kõrval, aga kuna silm tooli ei seletanud ja nii lähedale ei tahtnud võõrale istuda, siis keeldusin. Tuba oli vaevalt kaheruutmeetrine, seina ääres tulekolle. Ainukeseks valgusallikaks hõõguvad söed ja käelaba suurune aken, mis täitis ka korstna ülesandeid. Magatakse maas kuivanud sõnnikul, mis paremal juhul kaetud kanga või nahaga. Masai osutas külaliste toale, millel oli ainukesena uks väljastpoolt kinni käiva lukuga. See olevat puhuks, kui mõni turist soovib ööseks jääda. Mõni minusugune turist.

Siis nägin, et välisuksest kumavat valgust varjutas liikumine. Tekkis hirm, et kohe pannakse mul taganemistee kinni. Kui noormees tegi ettepaneku suveniire vaadata, sai minu kannatus otsa. Põgenesin majast. Noormees tuli mulle järele ja kutsus mind veelgi meelama häälega. See kõik tundus niivõrd absurdne, aga igal juhul olin veendunud, et seda “suveniiri”, mida noormees mulle näidata soovib, ma kindlasti näha ei taha.

Vaatasin abiotsivalt ringi – ei giidi ega kaaslasi! Mõtlesin juba appi hüüda, kui märkasin Briti abielupaari onnist väljumas. Minuti pärast oma sõbrannat ja veel üht paari, keda aga polnud, oli teine sõbranna. Võib-olla on ta juba röövitud? Meie giid oli jalga lasknud ja meie omapead. Lihtne oleks pärast öelda, et pole kuulnud, pole näinud. Kõik lõppes siiski hästi. Selgus, et meid kolme põhjamaa naist oli kõiki ühekaupa majja veetud, samas kui teistele üritati tõepoolest suveniire pähe määrida. Ausalt öeldes olin sel õhtul totaalselt šokis.

Armastus, täpsemalt seks, on elu loomulik osa

Hotellibasseini ääres lebaskledes kostab tubadest mõndagi, mille tunnistajaks ei tahaks eriti olla. Rannarestoranis lõunatades võib ümbritsevat tegevust jälgides oma roosad prillid sootuks ära kaotada. Rannas ujuvad noormehed ligi ja sobitavad tutvust. Kui meilt küsiti, kas me õhtul diskole läheme, vastasime, et kindlasti mitte. Aga miks? Sellepärast, et eesti mehi peab vaata et paluma, kui tantsida soovid, ja me pole siinse “abivalmidusega” harjunud. Küsija tõdes seepeale, et neil inimesi hätta ei jäeta – kui tunned, et vajad meest, siis lähed tantsima ja sulle tullakse kohe appi.

Aga Bungoma hotellis me kolmest tuba ei saanud, sest kaht samasoolist abieluvoodisse ei lubata. Kui ütlesin, et me pole lesbid, võttis ka retseptsioonitüdrukul korra harja punaseks. Keerasime asja naljaks ja vististi päästsime eestlaste maine.

Plaanid on paindlikud

Eesti aukonsul Keenias keelitas meid Lamu saare piirkonda vältima terroriohu tõttu – nii tekkis tore võimalus pidada Bungoma koolis loeng karjäärivaliku teemal ning otsida Shianda külast üles noormees, keda sõbranna kolleeg MTÜ Mondo kaudu koolirahaga toetab.

Hommikul kell 8 olime juba pestud, kustud, kammitud, et minna keskkooliõpilaste ette loengut pidama. Kell 10.30 polnud kooli direktrissist veel jälgegi ja meie kannatus otsakorral. Tegin kiire kõne, siis veel paar, saatsin paar viisakat, aga survet avaldavat SMSi, ja juba kell 11.45 seisimegi klassi ees. Kuulajad paistsid sõnavõtuga rahule jäävat.

Noormehe otsingutel aeti tagajalgadele kolm Shianda küla naist, kes oma igapäevatoimetused rõõmsasti sinnapaika jätsid lootuses, et kuskil ootab huvitavam jutuajamine ja põnevam kohtumine.

Gurmaanidel pole Keenias midagi teha

Nii maitsetevaest toitu kui Keenias pole ma kunagi varem söönud. Ugali – maisijahumass – on mõrkjas ja maitsetu. Liha on enne kööki jõudmist eranditult vanadussurma surnud. Kohalik juust, mida soovitati mitte osta, osutus veel hullemaks, kui ma suutsin ette kujutada. Õlut serveeritakse soojalt, kui just lausa külma ei nõua, ja kohalik maasikavein maitseb nagu nõukaaja Kalevi maasikanäts tutti-fruttiga. Soola, rääkimata ürtidest ja vürtsidest, Keenias naljalt ei kasutata. Linnades on esindatud palju rahvuskööke, aga maal on kõige maitsvam söök tavaline praekartul Tšernobõli ketšupiga. Viimane sai meilt hüüdnime radioaktiivselt neoonroosa värvi tõttu ja näib olevat kohalik rahvustoit, sest seda serveeritakse kõikvõimalike söögikordade juurde.

Keeniast naastes tõotasin, et järgmised reisid viivad “tsiviliseeritud” riikidesse. Paar nädalat hiljem tõdesin aga, et kultuurišokiga kaasnevad teravad elamused ja adrenaliin on ilmselt sõltuvust tekitavad.

Artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2015. aasta jaanuarinumbris.