Jaga:     
Seltskond | Persoon

STIG RÄSTA KOLUMN: seekord on Eesti Laulul midagi teisiti

Paljude muusikute jaoks on käes kiireim aeg – Eesti Laulu aeg. Nii ka minul. Aga meeleolu on tänavu veidi teine. 

Osalen sellel üritusel vist juba 11. korda. Muusiku, bändimehe ja laulukirjutajana. Mäletan, et esimesed korrad olid minu jaoks väga tähtsad. Olla väike osa masinast, mis möirgas, müttas ja oma teed läks – siis küll veel Eurovisiooni valikvõistlusena Juhan Paadami käe all. Ma olin noor poiss. Äsja stuudios sisse higistanud ühe kitarripartii, mille Tomi Rahula oli kirjutanud Siiri Sisaskile. Oi, kuidas ma pabistasin! Ma isegi ei teadnud, kuidas kitarri salvestatakse. Arvasin, et kogu laul tuleb algusest lõpuni järjest sisse mängida ja kui valesti läheb, vahivad kõik sind põlastusega ning pead otsast peale hakkama. Ja kui siis ka hakkama ei saa, lööb mõni õige kitarrist sind jalaga tagumikku ja viskab stuudiost välja.

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse

Loe ka neid lugusid