7
fotot
Jaga:     
Blogid

BRASIILIA KARNEVALI BLOGI | Unistuste linn ja kilekotikultus

Selle nädala suurim küsimus: kuidas on võimalik kanda teksapükse 35-kraadilises palavuses? Kui ma ei hakka just homme Rio de Janeiro tänavatel sotsioloogilist küsitlust tegema, siis arvatavasti ei leiagi rahuldavat vastust. Paigutan selle üliolulise küsimuse elu müsteeriumide kasti ja liigun edasi. Õhukeses kleidis.

Aeg jookseb, kostüümide varud täienevad, millele mängib kaasa fakt, et tänavamüüjad on igal võimalikul nurgal valmis sind jõulukuuseks riietama. Püüame mõistlikult tarbida. Oleme São Paulo kogemusest aru saanud, et võtmeroll on sädelustel ja veelkord sädelustel. 

Enne karnevalimelu püüame rannas veeta nii palju aega kui võimalik ja vahelduseks Ipanema/Copacabana staarrandadele oleme jõudnud hubasele Praia Vermelhale. Taustaks postkaartidelt tuntud vaade Suhkrupeamäele, kust nautisime möödunud augustis päikeseloojangut. Korrates üle tuntud fakte: aastal 1912 avati köisraudtee, mis viib ca 500 miljonit aastat vana kalju tippu. See oli Brasiilia esimene ja maailma kolmas köisraudtee. Mis mind aga imestama paneb, on et kuidas suutis inglise medõde Henrietta Constairs pea vertikaalsele mäele aastal 1817 üles ronida? Küllap aimas ta, et see on ideaalne koht päikesetõusu ja -loojangu imetlemiseks. Naisterahvad on ikka tugevad, olenemata sellest, mis ametikohal ja millises maailma osas nad tegutsevad. 

Veidi meie elamisest unistuste linnas. Suur kontrast olümpiaaja elukoha vahel seisneb selles, et augustis elasime väga lähedal oma töökohtadele (olümpiakülale ja -pargile), mis aga tähendas vähemalt pooleteisetunnist mõnusat sõitu kõikvõimalike linnatranspordivahenditega tuntud sihtkohtadeni. Seekord elame aga nii mugavas rajoonis kui võimalik on, säästes aega, raha ja närvirakke. Oleme arutanud, et kindlasti leidub palju neid Rio elanikke, kes mitte kunagi pole Curicica rajoonis käinud, tavalisest turistist rääkimata. Vabandan ette, kui sattun jälle ja jälle mainima olümpial saadud kogemusi, kuid see on kahtlemata põhjus, miks leidsime sõbrannaga ennast taas Lõuna-Ameerika mandrilt.

Meie hotell asub Rua de Catete tänaval, mida on mainitud ajalookroonikates kui teed, mis viis Uruçumirim-indiaanlaste külla ("väikesed mesilased"). Catete ja Flamengo rajoonis on hästi säilinud koloniaalajastu ehitised ning siin saab ennast tõepoolest mugavalt sisse seada, et linnamelu nautida.

Luksuslikkust ei tasu meie hotellist otsida, kuid kõik vajalik on olemas – konditsioneer, mugav padi ja kirjutuslaud. Ning brasiillastest töötajad, kellega portugali keele oskust praktiseerida. Hotellist teisel pool teed endises presidendilossis asub Museu da República, kus eksponeeritakse president Getulio Vargase isiklikke asju ning ka väikest kunstikogu. Kuid hoopis väärtuslikum on lossipark, kuhu varjume pea iga hommik raamatut lugema. 

Vabariigi muuseumi kõrval asub rahvafolkloori keskus, kus saab ennast keskpäeva kuumusest jahutada ja avastada Brasiilia rahvakultuuri mitmekülgsust. Siinkohal tahaksin tutvustada väga omapärast tegelast nimega Saci-Pererê, kellest kuulsin esimest korda kuulnud portugali keele õpetajalt. See on tumedanahaline poiss, kellel on üks jalg (vaesekene on selle capoeira võitluses kaotanud!) ja kes teeb igasuguseid vallatusi, piip suus. Ta on Brasiilia folkloori tuntuim karakter. Vast õpetab lastele, kui tore on suitsetada. :) 

Ja lõpetuseks mu lemmikspordiala Brasiilias. Uskuge või mitte, see on põnevam kui te arvate. Ja see ei ole jalgpall, mida olen lapsepõlvest saati armastanud. On üldteada, et Ladina-Ameerikas õitseb kilekotikultus. Minus tekitab see aga väga tugevat vastureaktsiooni, koos ärevustunde, kõrgenenud südamelöögisageduse ja teiste taoliste sümptomitega. Nii ma siis pean rahumeelset sõda supermarketites ostetud tavaari pakendajatega, kes panevad su oste lahkelt sadadesse eri kilekottidesse. Võit seisneb selles, et õigel ajal ütelda "Obrigada, não!", kannatada välja arusaamatu näoilme ja kõndida uhkelt välja, veepudel kaenla all. Täna ületasin ennast ja ostsin eksperimendi mõttes närimiskummi. Tulemus siin:

Ma austan sügavalt erinevate rahvuste kultuure, traditsioone, kuid see kilekottide saaga ületab kõiki mu põhimõtteid, kuidas võiks maamunal vastutusrikkama kodanikuna toimetada. Et niigi inimestest palju kannatada saanud loodust säästa.

Praeguseks unustagem aga kilekotid, kõik teised mured ja suundugem maailma suurimale laulu- ja tantsupeole! Viva o carnaval, viva o samba!

0 kommentaari