Jaga:     
Elustiil | Eksperiment

EKSPERIMENT: Kas bestseller "Jaapani korrastuskunst" muudab tõesti elu?

“Jaapani korrastuskunst” on raamat, mille läbimüük maailmas näikse ületavat kõikvõimalike bestsellerite oma. Pole ka ime, sest selle autor Marie Kondo lubab korrastuskunsti abil õnnelikumat elu.

Väidetavalt ei lähe tema meetodi ühekordse rakendamise järel kodu enam eales segamini. Boonusena lisanduvad ka korrastatud mõtted ja veel enam – õnnelikum elu. Selle kõige vastu poleks mul vähimatki.

On ilus päev, kus kevade lõhna juba tunda. Istun keset riidehunnikut, korrastuskunsti raamat lahti, ja sorteerin asju maniakaalse rõõmuga kahte kuhja. Ühed riided plaanin ära anda, teised jäävad. Telefon piuksatab: kallim uurib, millega tegelen. Vastan, et koristan. “Koristasid. Vabatahtlikult? Helistan 112, palun doktorit koos kiirabiga?” ei suuda ta oma kõrvu uskuda.

Siin on aeg pisut piinlikeks ülestunnistusteks. Ilmselgelt pole ma kunagi hiilanud erilise korrastusguruna. Ei, mul ei vedele voodi all prahti, banaanikoored on ka kenasti prügikastis. Küll aga harrastan seda, mida võiks hellitavalt nimetada boheemlaslikuks korraks. Raamatud kuhjuvad voodi ette, nende vahelt võib leida kümneid üliolulisi märkmelipikuid, mille eesmärki ma enam ammu ei mäleta. Tugitoolil on hunnikus riided, sest hommikul lihtsalt ei sobinud ükski kleit selga, nii tuli kõik korduvalt läbi proovida ja proovitud asjad panin korraks toolile. Olgu, see “korraks” võis olla nädal tagasi.

Varem meeldis mulle end lohutada, et olen isasse – mäletan juba lapsepõlvest kuhjade viisi pabereid ja raamatuid tema laual, aga ta teadis igal ajahetkel, millisesse kohta sellest hunnikust käsi pista, et vajalik paber üles leida.

Mina paraku asjade täpset asukohta kuhjas ei tea. Ka riiete puhul. Mul on kümneid musta värvi rõivaesemeid. Kui need kapis üksteise peal lebavad, pole mul aimugi, mis on mis. Nii tuleb konkreetse pluusi leidmiseks ka ülejäänud välja tirida. Nende korralikult tagasi panemine on miskipärast raske ja nii ongi sagedane vaatepilt korrast kaugel.

Pika sissejuhatuse lõpetuseks – kui Anne & Stiili toimetus leidis, et ma võiksin läbi lugeda Marie Kondo korrastusraamatu, siis esimese hooga mõtlesin: “Kuidas nad teavad?” Kas ma olen tõesti NII lootusetu, et seda tunneb juba kauge maa tagant? Otsustasin, et olgu mis on, halba üks kevadine suurpuhastus igal juhul ei tee.

Tõsta ja rulli

“Jaapani korrastuskunsti” autor Marie Kondo ehk KonMari on tõeline korrastamisfriik, kes alustas oma pere elamises põhjalike korrastustöödega juba viieaastaselt. Esimese hooga kõlab selline süvahuvi pisut hirmutavalt. Teisalt, see naine töötas välja meetodi – ja sugugi mitte halva, sest sellega on ta ju kokku ajanud korraliku rahamäe!

Lühidalt on KonMari meetod umbes selline: tõsta kõik kodus olevad asjad kategooriate kaupa keset põrandat. Kui esimeseks kategooriaks on näiteks riided, siis võta iga rõivaese ükshaaval kätte ja tunneta, kas see pakub sulle rõõmu. Kui ei, siis viska ära. Kõik, mis rõõmu teeb ja seega alles jääb, tuleb pärast tagasi panna nii, et üht tüüpi asjad paikneksid kodus samas kohas. Riiete puhul õpetab ta ka seda, kuidas need rulli keerata, nii et sahtlisse või kappi vaadates oleks kõik korralikult silme ees ja puuduks vajadus asju üksteise alt õngitseda.

Raamatu põhjal toimetades tunnen õige pisut puudust joonistest. Näiteks kui jutt läheb sokkide mitmeks voltimisele ja seejärel rulli keeramisele, siis jääb minul kujutlusvõimest puudu. Kuidas see füüsiliselt võimalik on? Sokid on ju üsna lühikesed, eks? Nii et kui ma need kõigepealt pooleks voldin, siis ei ole eriti ruumi millegi rullimiseks? Vaat sellised mured!

(Krõõt Tarkmeel)

Paarsada kotti liigset kraami

Alustan riietest. Tõmban kappidest, karpidest ja stangedelt keskpõrandale kokku kõik, mis mu kodus on. Elan üürikorteris ja olin selle hetkeni veendunud, et tänu kolimisele kord iga paari aasta tagant olen suutnud hoida asjade hulga kontrolli all. Aga võta näpust – kõike on tunduvalt rohkem, kui arvasin. On kleite, mis on suureks jäänud. Riideid, mille värv ei ole päris see, aga no äkki ühel hetkel hakkab meeldima? Rõivaid, mille olen jätnud koduriieteks, aga ei kanna neid kunagi just sel põhjusel, miks ma olen need koduriieteks jätnud. Ehk siis – need ei ole mugavad ega ilusad. Muu hulgas leian ka lilla sätendava läbipaistvate haaremirõivaste komplekti. Kust SEE veel tulnud on?

Kõige keerulisem tundub vältida soovi kõike selga proovima hakata. Aga Marie Kondo õpetab: eseme kättevõtmisest piisab. Pärast mõningaid hingepiinu muutub see meetod üha lihtsamaks. Lõpuks on mul neli kotitäit riideid äraandmiseks. Muide, Marie Kondo kirjeldab, et keskmisest majapidamisest läheb tema meetodi rakendamise järel äraviskamisele mitukümmend, mõnikord suisa paarsada kotitäit asju. See peab olema liialdus. Või ei?

Pärast allesjäänud riiete tagasi panemisega kaasnenud rullimisaktsiooni võtan ette paberid. Nendega on lihtsam. Juba omal ajal Tartust Tallinnasse kolides oli Marie Kondotagi selge, et kõik need Hirmus Olulised ülikooliaegsed konspektid ja paljundused, mida tahaks väga Ühel Kaunil Päeval uuesti üle lugeda… Isegi kui ma tahaksin seda teha, ei suudaks ma meenutada, kas ja kus mingi tekst olemas on.

Tookord ma päris kõigest loobuda ei suutnud ja sokutasin mitu kastitäit asju vanemate juurde. Kondo raamatut lugedes sain aru, et see, et olen asjadest oma isikliku nina alt lahti saanud (ja samas säilitanud teadmise, et vajadusel (mida ei teki) on need ikkagi kuskil olemas), ei ole tegelikult probleemi lahendus. Olen asjad lihtsalt kellegi teise kodu ummistama jätnud.

Loobumise raske tee

Aga ikkagi on alles veel üksjagu paberimajandust, mis segadust tekitab. Teaduslikuma olemisega ajakirjad, mida nendega teha? Raamatud? Ma ei saa ju PÄRISELT raamatut ära visata? Või saan? Või kuhu need ära anda?

Saatanliku naeratuse saatel sekkub korterinaaber, kes asub mu sahtlite kallale ja hakkab kottidesse loopima pabereid, ajakirju ja muud. Püüan üht-teist veel tema selja tagant päästa.

“Ma ausõna plaanisin sellest ajakirjast veel ühe artikli läbi lugeda.”

“Keiu, see on siin aasta aega avamata seisnud...”

Korterinaaber on rahulolev. Aga. Umbes tund aega hiljem kuulen tema toast vaikset pomisemist. Vaatan üle ukse. Seal ta seisab, vaatab oma asju ja arutleb märksa ebakindlamalt: “Ei, seda ajakirja võib ikkagi veel tarvis minna” ja “See kreem võiks olla ju nagu SOS-variant, et kui kõik muu on otsas ja pole uut veel jõudnud osta…”

Jätkan väiksemate vidinate vaatlusega. Meigivahendid, mida ma ei ole enam aastaid kasutanud. Jah, ma tean, et asjad aeguvad, aga – lauvärvid, põsepuna, äkki läheb ikka kunagi vaja? Miks mul ei peaks seda erkrohelist lauvärvi, mis mulle kunagi sobinud ei ole, ühel päeval jälle tarvis minema? Või siis… mitte. Viskan ära. Huvitaval kombel ei olegi nii raske seda teha. Hoopis kergendustunne tekib.

Koristus teeb ka mõtted korda

Järgneb kõik, millega on seotud isiklikud mälestused. Marie Kondo lähenemine on umbes selline, et mineviku hoidmine enese juures mõjutab ka sinu elu. Lase mälestustest asjade kujul lahti ja suudad neist lahti lasta ka vaimus. Veelgi enam, täna asju selle eest, et nad on sind hästi teeninud, ja lase minna. 

Nii et – postkaardid välismaalt? Sünnipäevakaardid? Läinud. (Olgu, valetan – jätsin alles koerapildiga kaardi, mida avades hakkab koer tuntud viisi haukuma. Kuidas ma saaksin SELLE ära visata?) KonMari meetod kehtib muide ka fotode kohta, aga tunnistan ausalt, oma väheseid fotoalbumeid revideerima minu käsi ei tõuse.

Lõpuks väljun korterist kuue kotitäie asjadega, mida mul tegelikult vaja ei ole. Tõesti on kergem tunne. Alguses kahtlustan, et sellele peab järgnema tagasilöök. No et meenub, kui olulised äravisatud asjad tegelikult olid ja saabub suur kahetsushoog. Aga nädal ja ka paar hiljem… ei juhtu mitte midagi. Ma ei tunne puudust ühestki äraantud riideesemest, äravisatud paberist või meigitootest. Vastupidi, leian vajalikud riided nüüd hoopis lihtsamini üles. Ma ei vaata masendunult kleite, nähes nende hulgas selliseid, mis mulle ei sobi ja mis ei hakka sobima ka siis, kui ma neid iga päev tungiva pilguga jõllitan.

Marie Kondo rõhub meetodi puhul sellele, et lisaks kodule saavad korda ka mõtted. Inimeste elus lahenevat pärast seda nii eraelulised mured kui ka isegi kaaluprobleemid! Selle õnnelikuma elu kohta ei oska ma veel vastust anda, ent pärast korrastamist on mul tõepoolest mõnusam koju astuda. Ja rullimismeetod toimib. Riidekuhjade asemel on eeskujulikult püsinud süsteem, kus saab hõlpsasti aru, kus millised rõivad asuvad. Pole paha tulemus!

Mõned väljavõtted raamatust “Jaapani korrastuskunst”

  • Parim sortimisjärjestus on selline: kõigepealt rõivad, siis raamatud, paberid, kõikvõimalik pudi-padi ja viimasena sentimentaalse väärtusega asjad ja mälestusesemed.
  • Kui võtame rõivad kätte ja voldime need hoolikalt kokku, siis usun, et anname neile energiat, millel on positiivne mõju.
  • Rõivaste kokkuvoltimine tähendab palju enamat kui lihtsalt hoiulepanekuks kompaktsemaks muutmine. See näitab rõivastest hoolimist, väljendades armastust ja väärtustades seda, kuidas rõivad teie elulaadi toetavad. Seepärast peaksimegi rõivaid südamega kokku voltima, tänades neid samas meie keha kaitsmise eest.
  • Kui korrastamise protsess on juba käima lükatud, siis märgivad paljud kliendid, et on võtnud kaalus alla või on nende kõht nüüd märksa enam trimmis. See on väga veider fenomen, ent kui vähendame endale kuuluvate esemete hulka ja puhastame kodu, siis mõjub see puhastavalt ka meie kehale.

Artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2016. aasta aprillinumbris.

Loe ka neid lugusid