Jaga:     
Elustiil

ALASTI SELFIDE BUUM ehk rinnad paljaks, feminist!

Viimasel ajal on sotsiaalmeedias tormi tekitanud “alasti endel” ehk naked selfie, mis tähendab, et inimesed teevad endast paljalt pilti ja riputavad internetti kogu maailmale vaadata.

Hakkasin hiljuti, 33aastasena esimest korda elus trennis käima. Esimese trenni alguses ehmatas mind, kui palju kitsaid kappe on riietusruumis – nii palju naisi korraga samas kohas! Kuna ma polnud eluski trenni teinud, olin vormist üsna väljas ja sellest vägagi teadlik. Pärast trenni vaatasin aga – duši all, saunas, riietusruumis – hämminguga segatud imetlusega, kuidas spordiklubides ei heljugi üksnes jumalannakehadega aeroobikaprintsessid.

Avastasin, et tõesti-tõesti – naisekehi leidub IGAS variatsioonis. Näiteks olen alati põdenud oma rindade pärast, mille masendava kuju kirjeldamiseks pole olemas isegi juurvilja. Trennis teisi piieldes sain aru, et kõigil ei olegi pesumodellide rinnad! Rindu on igasuguseid! Ja mõnesid vaadates nentisin lausa rahulolevalt: oh, mulle meeldivad enda omad rohkem kui tema jaod.

Siin ongi üks argument palja selfie kaitseks. Et nii naised kui ka mehed puutuksid kokku paljude täiesti tavaliste kehadega ja neil ei tekiks illusioone, et ongi olemas vaid pesumodellide ja kulturistide omad (loe näiteks, mida teevad Victoria’s Secreti modellid selleks, et pesušõuks vormi saada – see on täiskohaga töö 8 tundi päevas!).

Ühelt poolt tundus see rahvusvaheline paljaste endlite maania alguses hirmuäratav. Et nüüd on kõik piirid kadunud, inimesed hakkavad tänaval seksima ning edasi järgneb soodom ja komorra. Eesrindlikult läks kampaaniaga kaasa elukutseline selfie-naine Kim Kardashian, kes vallandas tohutu meediatormi. Kuulsad mehed ja naised eri elualadelt võtsid sõna, et takka kiita või maapõhja laita.

When you're like I have nothing to wear LOL

A post shared by Kim Kardashian West (@kimkardashian) on

Kui guugeldad “naked selfie”, saad ilmselt ehmatuse osaliseks. Mina küll sain. Paljud palja-endli-tüdrukutest paistavad täiesti tavalised 19aastased tudengid, pruunide juuste ja prillidega. Mitte mingid seksikiisud ega pornomodellid, vaid lihtsalt tüdrukud, kes usuvad, et see nüüd ongi feminismi tõeline tulemine ja võtame kontrolli oma kehade üle enda kätte!

Teine teema on “vägistamisühiskond”. Kui naine vägistatakse, leidub palju näpuga näitajaid, kes ütlevad, et ohver ise provotseeris vägivalda: vaadake, kuidas ta riides oli! Moraalilugejad justkui väidaksid, et kui suurest dekolteest paistab rindu ja lühikese seeliku alt jalgu, on enesestmõistetav, et meesterahvas oma tunge kontrollida ei suuda. Vastupidise seisukoha pooldajate põhiargument on, et mehed peavad harjuma asjaoluga, et jah, naistel on kehad, rinnad, nibud, puusad, pepu ja kõik see muu erutav tavaar.

Ilmekad on 2015. aasta skandaalid, kus häkiti sisse kuulsuste telefonidesse ja levitati nende paljaid fotosid. Mõni kommenteerija võttis netis sõna: “Ise see Jennifer Lawrence tegi endast need pildid. Miks ta need siis tegi? Muidugi selleks, et ennast näidata!” Kujutad ette – keegi pahatahtlik inimene häkib su telefoni ja pärast targutab internetimaailm, et sa ise põhjustasid juhtunu – julgesid oma keha pildistada.

Ma ise sain oma esimesed alastipildid umbes 20aastasena, kui sõbranna vajas Kunstiakadeemiasse sissesaamise portfoolio koostamiseks tuttavate poseerimisabi. Ta pääses kooli ja saigi fotograafiks. Viis aastat hiljem palusin temalt sünnipäevakingiks alastipilte oma veerandsaja-aastasest kehast. Ei mingit stuudiovalgust ega meiki, kõhu sisse tõmbamist, vaid lihtsalt mu nägu ja keha sellisena, nagu need olid. Mõtlesin, kui palju ma olen oma keha pärast põdenud – kas ta ikka on piisavalt peenike ja äge. Kujutasin ette, kuidas 70aastasena neid pilte vaatan ja mõtlen: appi, kui ilus see keha oli! Need pildid rõõmustasid mind, andsid enesekindlust. Ja ma ei ole neid kunagi kellelegi näidanud. Juba praegu, kaheksa aastat hiljem on huvitav vaadata, kuidas ma muutunud olen.

Anne & Stiili 2016. aasta märtsinumbris ilmunud paljas pilt Henrik Kalmetist tekitas meedias ennenägematut elevust. Kui uurisin ajakirja tegijatelt selle rubriigi kohta, kuulsin, et enamik inimesi, kellele ettepanek tehakse, ei ole mingil juhul nõus. Tavaliselt mitte moraalsetel kaalutlustel, vaid pigem vabandatakse end välja: “Ma ei ole praegu nii heas vormis”, “Ma pole modellimõõtu”. Keha pärast põdemine ei paista ühiskonnas nii pea lõppevat. Vaatan vanu “Keha loo” pilte ning imetlen igas vanuses ja kaalus naisi. On vormikaid, rasedaid, küpsemaid, päris kondiseid, lihaselisi, keskmisi. Kui nendelt kuulsustelt küsisin, miks nemad julgesid, kui teised mitte, vastas enamik: “See on ju lihtsalt mu keha. Igal inimesel on keha. Tegelikult ei peaks vahet olema, kas fotol on mu varbad, kõrvad või rinnad.”

Mina olen igal juhul selle poolt, et rohkem inimesi aktsepteeriks oma keha. Paljud tuttavad naised on viimasel ajal öelnud: “Mõelda vaid, kui suure osa oma elust olen ma raisanud oma keha vihkamisele! Kõik need näljutamised ja lohvakad riided ja halb seks, mille põhjuseks polnud mitte saamatu mees, vaid see, et mina nii hullusti oma keha häbenesin! Kõik ilusad kogemused, mis endale lubamata jäid selle haige kehasuhte pärast: kamba sõpradega mitte ujuma minnes, klubis ennastunustavast tantsust loobudes ja mingil hetkel isegi kartes trenni minna, sest mida kõik need heas vormis trennihundid minust mõtlevad! Milline raiskamine...” Ma olen selle poolt, et me saaksime tõepärasema pildi inimkehadest ega suhtuks neisse kui mingisse enneolematusse nähtusse. Meil kõigil on kehad.

Artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2016. aasta mainumbris.

Loe ka neid lugusid