(PantherMedia / Scanpix)
Jaga:     
Tervis

Eesti plastikakirurgid avaldavad: KOGU TÕDE ILUOPERATSIOONIDEST

Iluoperatsioone on alati saatnud uudishimu, müüdid ja vastakad tunded: vajadus versus edevus või enesekindluse probleemid. Kust jookseb piir ning milline on veatuse hind?

Erinevalt levinud arvamusest pole ilukirurgia vaid Hollywoodi kuulsuste pärusmaa ning arstid, kes sel alal tegutsevad, ei meenuta pahelisi doktoreid hittsarjast “Nip/Tuck”.

Hoolimata tagurlikust arvamusest, et ilukirurgia toodab vaid ebaloomulikku tehislikkust (pardimokad ja vulgaarselt volüümikad büstid), esindab tipptasemel esteetiline kirurgia eelkõige tänapäeva teaduse ja meditsiini võidukäiku: kui sul on võimalik olla enamat kui hingelt noor ning tunda end oma nahas mugavamalt, ilusamalt ja enesekindlamalt, siis miks seda endale keelata? Loomulikult on ka siin omad reeglid.

Igaühele oma

Plastikakirurgid dr Peep Pree, dr Siim Simmo ja dr Pille Kirjanen kinnitavad kui ühest suust, et nii Eestis kui ka maailmas on populaarseim iluopp rindade suurendamine. “Eestis on palju naisi, kelle rinnad on kas loomu poolest väikesed, ebaproportsionaalsed või kaotanud pärast sünnitust varasema atraktiivse kuju, mida soovitakse taastada,” räägib dr Kirjanen.

“Rinnalõikuste hulka kuuluvad ka nende vähendamine, tõstmine ja asümmeetria korrigeerimine,” sõnab dr Simmo. “Naised võivad olla oma välimuse suhtes väga kriitilised. Samuti on neil eriline suhe oma rindadega, mida mehed alati ei mõista. Tihti tullakse minu juurde korrigeerima oma n-ö koledat rinda, mis objektiivselt võttes seda kindlasti pole.”

Kui meie kandis kummardatakse pigem saledat naisefiguuri, siis Ladina-Ameerikas on tavaline, et kirurgilt tellitakse ka kogukamat istmikku. “Eestis pannakse tuharaimplantaate väga harva, kuid näiteks Brasiilias moodustab see mõnel kirurgil 75% tööst,” räägib dr Kirjanen. “Selle trendi teerajajad on arvatavasti Jennifer Lopez ja Kardashianid. Kindlasti mängib oma osa ka kultuuriline erinevus: kui vaadata Lõuna-Ameerika ajakirjade kaanepilte või reklaame, siis sageli on fookuses just tagumik. Ka teksasid müüakse sealkandis volüümi andvate silikoonpatjadega.”

Iluideaalide erinevus laieneb ka huultele: “Eesti naised soovivad täitesüste tehes tulemust, mis oleks diskreetne. Venelannade puhul võib aga tihti tunduda, et olen juba piisavalt süstinud, kuid klient soovib veelgi lopsakamaid huuli,” märgib dr Kirjanen. “Liialdajaid on iga rahvuse hulgas, kui aga küsin, kas teeme huultesse 1 või 2 milliliitrit, siis tahetakse ikka rohkem,” muigab dr Simmo.

Meeste põhimure on liigne rasv (enamasti kehatüvel), aga ka n-ö naiserinnasus, mida soovitakse vähendada või kaotada. Ka laulõikused ja kõrvade korrigeerimine on levinud.

Esimene samm

Enne kirurgi poole pöördumist tuleks selgeks mõelda, mis sind välimuse juures häirib, ning jätta kõrvale kõigi teiste arvamused. “Kui sa tunned, et suudad operatsioonita elada, siis pole mõtet seda teha,” soovitab dr Simmo otsekoheselt. “Pead olema täiesti kindel, et lõikus on oluline ja sellest on sulle abi. Minu kogemus ütleb, et naine tuleb konsultatsioonile siis, kui on operatsioonile mõelnud umbes kaks aastat. Ühtegi lõikust ei või teha emotsiooni ajel või seetõttu, et keegi teine seda tahab või on teinud sinu välimuse kohta märkuse. Operatsioon muudab inimest.” Dr Simmo lisab, et ka suhte päästmise või vürtsitamise eesmärgil pole mõtet rinnaproteesidele mõelda. “On mehi, kes implantaatidest väga vaimustuvad, aga ka neid, kes oma naist pärast lõikust enam puudutada ei soovi.”

“Mis puudutab tervist, siis sellega on lihtne: inimene peab olema enesetunde, analüüside ja arsti hinnangu põhjal terve. Haigeid eluga riskides ilusamaks opereerida ei maksa,” sõnab dr Pree.

Terviseuuringud varieeruvad olenevalt operatsiooni raskusastmest. “Kui räägime sünnimärgi või healoomulise kasvaja lõikusest ja inimene teab, et on terve, siis vahel pole palju lisauuringuid vaja. Kui aga ees ootab rinnaoperatsioon, siis on lisaks vereproovile, südameanalüüsidele ja -filmile vaja kontrollida ka rinnanäärmete tervist.”

Kaalu kohta ütleb dr Kirjanen, et mõistlik on tulla lõikusele normaalkaalus. “Ei ole mõtet mõelda, et hakkan pärast operatsiooni uut elustiili viljelema. Kui võtta pärast rinnalõikust 15 kilo alla, siis see vähendab selgelt operatsiooni efekti, sest rasv kaob ka opereeritud rindadest. Sama kehtib nägu ja keha kontuurivate lõikuste kohta. Plaanitud kaal võiks olla paigas vähemalt 6 kuud enne operatsiooni.”

Toitumise vallas tuleks veenduda, et menüü on vitamiini- ja mineraalainerikas – see tagab libedama taastumise. “Ka nahastruktuuri võiks enne operatsiooni parandada, sest lõikus naha kvaliteeti ei korrigeeri,” nendib dr Kirjanen.

Küsimusele, millal on parim aeg operatsiooniks, vastab dr Pree, et ilukliinikud töötavad aasta ringi, kuid kõige mugavam ja piirangutevabam aeg lõikuseks on sügisest varakevadeni. “Teatud operatsioonid nõuavad lõikusjärgse pesu kandmist, mis aitab vältida probleeme ja tüsistusi, kuid ei pruugi kuuma ilmaga väga mugav olla. Samuti kardavad värsked haavad ultraviolettkiirgust.”

Mis edasi?

Igal haaval ja armil on oma paranemise bioloogia. Pärast täitesüste või sünnimärgi operatsiooni võib kas või kohe tööle naasta. Tõsistest kehatüve lõikustest taastumine võib aga võtta nädalaid. “Pärast näopiirkonna operatsioone võivad tekkida verevalumid. Sel juhul oleks hea, kui patsient saaks olla kodus vähemalt kaks nädalat,” märgib dr Simmo. Rasvaimu, rinnaoperatsiooni ning kõhuplastika järel tuleb kanda tugipesu ja -sidemeid. Laulõikused silmade kasutamist ei mõjuta.

“Keegi ei arva, et inimene peaks lamama kaks kuud selili maas nagu kirjamark, kuid kui on soovitatud mitte aktiivselt treenida, siis tuleks seda kuulata. Loomulikult võib minna jalutama, kuid jõusaaliga peaks ootama,” paneb dr Kirjanen südamele. “Kuigi taimetoitlus on praegu väga popp, siis kudede paranemise seisukohalt see parim valik pole. Mõistlik on segatoitumine.”

Pärast lõikust ei tohi paar nädalat ujuda. “See aga ei tähenda, et pesta ei võiks. On tõestatud, et kui operatsioonist on möödas 24 tundi, siis mikroobid enam haava sisse ei lähe. Seega pesta tohib ja seda lausa peab tegema. Kindlasti on mõistlik tulla järelkontrolli ennast näitama, kui arst on seda vajalikuks pidanud – see võimaldab nii mõnegi probleemi ära hoida,” rõhutab dr Kirjanen.

Dr Pree nendib, et haavade paranemist raskendab suitsetamine. “Soovitame patsientidel sellest enne operatsiooni loobuda. Euroopas ollakse suitsetamise koha pealt suhteliselt liberaalsed, USAs seevastu teavitatakse patsienti nikotiini mõjust esimesel konsultatsioonil ning hiljem kontrollitakse vere nikotiinisisaldust. Kui lõikusele tullakse jääknähtudega, jäetakse operatsioon ära ja inimene kaotab makstud raha.”

Dr Simmo selgitab, et suitsetamine suurendab tüsistuste ohtu, kuna suitsetaja mikroverevarustus on kahjustunud. “Eriti probleemne on see suurte lõikuste korral, kui on pikad haavad ja nahk välja veninud. Ka alkoholiga võiks piiri pidada, kuna kukkumine ja tasakaalu kaotamine ei mõju haavadele ilmselgelt hästi.”

Peeglike, peeglike – kes see on?

Lõikus läks edukalt, sidemed on eemaldatud, kuid kes mulle peeglist vastu vaatab?! Dr Pree nendib, et tavaliselt on inimesed tulemuse üle õnnelikud. Rahulolematust esineb vähem ja pigem näoprotseduuride korral.

“Nina puhul võidakse teha korduslõikusi 3–4 korda,” tõdeb dr Kirjanen. “Seetõttu, et inimene ei kujuta päris täpselt ette, milline uus nina tuleb. Isegi kui see sobib proportsionaalselt hästi, võib ikka juhtuda, et patsient ei harju. Õnneks ei tule seda tihti ette.”

Dr Pree ütleb, et sama oht on ka rindadega. “Vahel valib patsient välja rinnad, mis sobivad ideaalselt 180 cm pikkusele naisele, kuid 20 cm lühemale ja 15 kilo kergemale ei istu need hästi. Seda kõike peab arst konsultatsioonil patsiendiga arutama. Kirurg ei saa olla müügimees.”

“Kui inimene ei ole oma valikus kindel, on mõistlik saada veel kord kokku ja arutada asjad läbi. Minu soovitus on mitte minna maksimumi peale. Rääkides rinnaproteesidest, tuleb endale meenutada, et nendega on vaja ka elada,” lausub dr Kirjanen. “Hiljuti oli mul patsient, kes oli lasknud endale panna üle pooleliitrised implantaadid ning kannatas tugevate seljavalude käes. Kui uus büst hakkab elu piirama või põhjustama valusid, siis pole see hea valik.”

“Olen kuulnud ka juhtumitest, kus naine on tulnud nädal pärast rinnaoperatsiooni tagasi ning palunud proteesid eemaldada, kuna ei suuda nendega harjuda,” räägib dr Simmo. “Implantaatide puhul tuleb teada, et tegu on võõrkehadega, mille ümber organism kasvatab sidekoelise kapsli, mis on igati normaalne. Siiski on väike tõenäosus, et implantaat võib aja jooksul katki minna või organism hakkab sellele vastu töötama ja proteesi n-ö hülgama, tekitades selle ümber vedelikukihi, mis võib bakteritega nakatuda ning lõppeda implantaatide eemaldamisega. Selline protsess võib käivituda ka aastaid pärast operatsiooni,” selgitab dr Simmo.

Dr Kirjanen lisab, et on olemas küll arvutiprogrammid, mis näitavad eeldatavat tulemust, kuid need pole alati täpsed. “Mina ei soovita sellele keskenduda. Rindade puhul on mõistlik proovida riisikotimeetodit: vala koti sisse riis ja pane see rinnahoidjasse. Riis võtab hästi rinna kuju ning sa tunnetad büsti raskust.”

Kaunitarist koletiseks

Endine Korea modell Hang Mioku on üks hirmuäratavamaid näiteid ilukirurgiasõltuvusest. Siidpehme naha ihaluses naine lasi sooritada oma näole lugematuid lõikusi, kuni lõpuks keeldusid kirurgid teda opereerimast ning soovitasid pöörduda psühholoogi poole. Selle asemel muretses Hang mustalt turult silikooni ja süstis seda endale näkku. Kui silikoon otsa sai, jätkas ta protseduuri küpsetusõliga, tagajärjeks deformeerunud nägu, mida pole vaatamata paljudele operatsioonidele taastada suudetud.

Dr Kirjanen nendib, et ka Eestis on patsiente, kes on käinud korduvalt eri kirurgide juures. “Kui üks keeldub opereerimast, siis minnakse järgmise juurde. Siin astub mängu eetika ja arsti südametunnistus. Millest see sõltuvus tekib, on raske öelda, kuid usun, et see on haigus nagu iga teine sõltuvuski.”

Miks pole võimalik end piiranguteta “ilusaks” lõigata? “Paratamatult võib ühes piirkonnas tehtud korduvate operatsioonide tagajärg olla n-ö iseloomulik opereeritud välimus, sest armide varjamiseks või näo puhul üleliigse naha eemaldamiseks meil uusi valikuid ei lisandu.”

Suts ja valmis!

Ilu- ehk täitesüste tehakse täiteainetega (näiteks hüaluroonhape), mida süstitakse naha alla ning mis siluvad kortse või lohke. Botox aga on toksiin, mis halvab lihaste funktsiooni. “Kuna lihas enam ei toimi, ei lähe ka nahk selle peal kortsu,” räägib dr Simmo. “Nii täitesüstid kui ka Botox võivad olla ka ohtlikud, kui need satuvad valesse kohta. Võivad tekkida tüsistused, mis on üldiselt mööduvad, kuid teada on ka lausa hulle juhtumeid, kus inimene on jäänud pärast täitesüste pimedaks. Õnneks juhtub seda ääretult harva. Küll aga on minu vastuvõtul käinud naisi, kellele on jäänud täitesüstidest ja pingutavatest nahaniitidest püsivad mügarikud ning põletikus liited, mida eemaldada ja ravida on raske.”

“Mingil põhjusel on Botoxil negatiivsem kuvand kui täitesüstidel, kuigi viimaste tüsistusi on keerulisem ravida,” lisab dr Kirjanen. “Botoxit hakati algul kasutama tahtmatute silmatõmbluste raviks, mille käigus leiti, et sel on ka kortse vähendav toime. Olen kohtunud silmakirurgiga, kes on olnud üks n-ö Botoxi pioneeridest. Ta on rääkinud, et mitmed tema esimesed patsiendid külastasid teda mõne aja möödudes uuesti, öeldes, et silmadega on küll kõik korras, kuid kortsud on tagasi! Nüüd kasutatakse Botoxit ka neuroloogilistel haigetel, kõõrkaelsuse ja liighigistamise korral. Panen kõigile südamele, et Botoxit tuleb ohutuse huvides lasta süstida arstil, mitte kosmeetikul.”

Nii Botoxi kui ka täitesüstide mõju on mööduv. “Olenevalt piirkonnast kasutatakse erinevaid vahendeid. Need, mis volüümi annavad, süstitakse sügavale ning nende toime püsib umbes 1,5 aastat. Kerged preparaadid, mida kasutatakse huulte ja väikeste kortsude puhul, mõjuvad 4–9 kuud.

Kas kirurgid katsetavad täidiseid ka enda peal? “Päris kõike pole võimalik ise proovida, aga mina süstin endale Botoxit,” ütleb dr Kirjanen igasuguse häbita.

Edevuse laat või elupäästja?

Hoolimata ilukirurgia võimest parandada inimeste elukvaliteeti, saadab seda sageli negatiivne, edevuse laada maik. Tegelikult on asi tühisusest kaugel. “Plastikakirurg on arst, kes on läbinud plastikakirurgia residentuuri. Mina tegin seda Helsingis, kus on üks Põhja-Euroopa suurimaid plastilise ja rekonstruktiivkirurgia keskusi,” räägib dr Simmo. “Tegu on traumakeskusega, kus ei tehta iluoperatsioone. Sinu tööks on suured koedefektid, mädanevad haavad, põletused, rasked traumad, kus patsientidel puuduvad kehaosad, luud, nahk. Õige plastikakirurg alustab just selliste haigusjuhtudega. Et jõuda n-ö iluni, tuleb käia läbi mudast ja sopast ning võidelda kõige suuremate tüsistustega. Kui oled residentuuri läbinud ja töötanud 3–5 aastat, saad vaikselt esteetilise kirurgia poole liikuda. See tähendab, et kirurgid on kogenud ning teavad, mis võib valesti minna ja kuidas sellises olukorras käituda.”

Dr Simmo lisab, et negatiivsele kuvandile aitavad kindlasti kaasa kõiksugu tüsistused, mida meedia meelsasti eksponeerib: “Moondunud näod ja ületäidetud huuled “müüvad” hästi. Tasub aga küsida, kes need operatsioonid või süstimised teinud on? Võib juhtuda, et patsient pole õiget plastikakirurgi näinudki. Kirurg on käsitööline ja elus tuleb kõike ette. Lõikusi, mis õnnestuvad, on aga kordi rohkem – neist lihtsalt ei räägita nii palju, kuna need ei ole skandaalsed,” muigab Simmo.

“Minu meelest on mõistlik, et üritame oma teadmiste piires vananemisilminguid peita, iluvigu siluda ja parandada,” lisab dr Kirjanen. “See on valikuline kirurgia – kui inimene saab sellest valikust õnnelikumaks, siis on see hästi tehtud otsus.”

Artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2017. aasta märtsinumbris.