(PantherMedia / Scanpix)
Jaga:     
Blogid

ILUOPI BLOGI | Operatsioonieelne konsultatsioon: olen minestuse äärel ja mõlgutan mõtet, et äkki jätaks ikka ära

Enne kliinikusse konsultatsiooni minekut vaatan veelkord nende kodulehte nahakliinik.ee. "Kõhu eesseina plastika on sobiv patsientidele, keda häirib kõhuseina naha ja lihaste väljavenimine, samuti rasva ladestus kõhu piirkonda. Kõhu eesseina deformatsioon on sage probleem (mitmik)raseduse järgselt, suure kaalukaotuse korral..." Jah, olen üks sellistest patsientidest.

Uurin, mida konsultatsioon endast kujutab. "Räägitakse patsiendi tervislikust taustast, selgitatakse tarvitatavad ravimid... Teostatakse mõõtmised, samuti planeeritakse operatsioonimeetod ning tulevaste armide asukoht."

Hästi, "operatsioonimeetod"..., "armide asukohad"..., õrnal naisterahval on selliste väljendite peale koheselt kõht hirmust lahti. Saadan kirja siiski teele. Tunnen üheaegselt rõõmu ja paanikat. Vastus tuleb kiiresti, juba sobitame aegu.

Kokkulepitud päeval leian kliiniku kenasti üles. Ooteruumis istub üsna palju rahvast, registrataator võtab kõiki vaikse häälega ja sõbralikult vastu. Täpselt kell 10 kutsub dr Pille Kirjanen mind oma kabinetti.

Kõigepealt saan sõna mina, siis toimub läbivaatus ja siis saab sõna tema, kirurg. Minu elu muutja. Ta soovib kuulda mu põhjendust sellise opi ettevõtmiseks, mis mind oma keha juures kõige enam häirib ja millised on mu ootused tulemusele. Vastan küsimustele kaalu ja pikkuse kohta, kas kaal on viimased pool aastat seisnud või on olnud suuri kaalumuutusi. Seejärel võtan riidest niipalju lahti, et lähen aluspükste väel lauale selili. Doktor kontrollib kõhulihaste olukorda. "Jah, on diastaas ja õmmelda oleks küll", nendib ta. "Kõhunahka on piisavalt, et saaks naba õigesse kohta tagasi tõsta ja osa ära lõigata." Siis näitab ta, kuhu jääks armid.

Püstiasendis mõõdab ta rindade asetust, õigemini kui palju need ära on vajunud. Rinnad on ebaproportsionaalsed: ilustandardite mõttes vales kohas ja erineva pikkusega. Kui räägime rindade korrigeerimisest, küsin, kas D-korvi asemel A saaks, palun. :) Olen oma suurtest lontudest ja nende "õigesse kohta" pakkimisest nii tüdinud. Dr Kirjanen vaatab ja mõõdab ning ütleb, et tema hea meelega küll midagi ära ei võtaks ega juurde ei paneks. Piisaks ainuüksi sellest kui need õigesse kohta tagasi panna ja näitab siis mõõdulindiga, kuhu sentimeetri järgi uus ja õige nibu asukoht peaks tulema. Põhimõtteliselt sinna, kust mul rinnad praegu algavad...

Riietun ja võtame istet. Kirurg võtab paberi ja pliiatsi, visandades mulle minu keha ja sellele operatsiooni käigu. Kuulan ja vaatan – kui kaua ja mida opereerida, millised närvid läbi lõigataks, kust võib kaduda tundlikkus, millal ja kui suure tõenäosusega see taastuks, mis võib juhtuda armiga, trombiohust jne. Olen minestuse äärel ja mõlgutan mõtet, et äkki jätaks ikka ära. Ma saan ju samamoodi ka edasi elada...? Saan ju! Kas ma tahan? Tegelikult eriti ei taha...

Arutame läbi kõik küsimused ja doktor, nähes, et ma ei ole eneses enam kindel, annab mulle mõtlemisaega. Voolan uksest välja.

Ma olen hea ülemõtleja. Ma siis muudkui mõtlen ja mõlgutan. Öösel rohkem ja hirmsamaid mõtteid, päeval vähem ja heledamaid. Mida ma siis kardan? Ära nüüd naera, aga näiteks, et mis saab siis, kui ma ei ärka peale oppi üles; mis saab siis kui ma ärkan enne opi lõppu üles. :) Mis siis, kui haiglas läheb opi ajal elekter ära; kui aju töö jääb saadud narkoosi tõttu aeglaseks (veel aeglasemaks kui see on); kui mulle jäävad püsivad valud; kui arm jääb kole plätakas või tekivad nn "koerakõrvad".

Igatahes ühel päikeselisel päeval lõppevad mu mõlgutused sellega, et võtan kliinikuga ühendust ja lepime opiaja kokku. Peale seda otsustan ma opist enam mitte möelda.

Loe ka neid lugusid