2
fotot
Jaga:     
Blogid

ILUOPI BLOGI | Kas mind üldse lubatakse opilauale?

Nädal enne operatsiooni

Kliinik soovib vereproovi, et kontrollida minu keha valmisolekut operatsiooniks. Olen terve ja tunnen ennast hästi. Minu suureks üllatuseks tuleb vereproovi tulemus kehv – hemoglobiin on normist palju madalam, punaverelibled on liiga väikesed, organismil on rauapuudus.
Oi.
Olen tõeliselt üllatunud – tavaliselt on madala hemoglobiiniga väsinud olemine ja kehv tuju, olen rauapuudust kogenud raseduste ajal, aga selliselt ma ennast praegu ei tunne. Pole isegi kahtlustadagi osanud.

Loen, et rauapuudusest annab märku hemoglobiini langemine, naistel on normaalne tase vahemikus 120–150 g/l. Minu näitaja on 99 g/l.
Tekib kahtlus, kas nii kehva verega sellises mahus oppi ette saab võtta.

Mida rauapuudus minu jaoks tähendaks? Halvenenud vere võimet transportida hapnikku kopsudest kudedesse, peale opiga seotud verekaotust ei tekiks uut verd nii nagu vaja, haavade paranemine oleks raskendatud ja lisaks oleks deprekas enam-vähem garanteeritud.
Arutame võimalusi – hakkan koheselt tarbima arsti poolt soovitatud koguses rauda ja vitamiine, lootuses saada raua tase nädala pärast kokkulepitud kuupäevaks normaalseks. Mis on muidugi kaheldav...

Kaks päeva enne kokkulepitud operatsioonipäeva

Valmistun opile minema. Olen kerges paanikas ja tahaks natuke nutta. Ikka nende asjade pärast, mille pärast hirm on – et äkki ei tule enam "normaalsena" koju, äkki ei näe enam lapsi jne. Muidugi on need totakad hirmud, aga need olemas. Ma ei ole kuulnud ühestki juhtumist, kus keegi iluopil ära oleks surnud või invaliidina tagasi tulnud. Rahustan end maha ja lähen magama, sest tegelikult ootan väga seda muutust, mille ette olen otsustanud võtta. Homme tuleb minna haiglasse, et teha veel üks vereproov, et näha kui hästi on rauatablettide neelamine mõjunud.

Päev enne oppi

Vereproov antud. Enesetunne on hea, tervis on hea, kõikidest viirushaigustest on õnnestunud mööda hiilida, töö juurest olen võtnud end kaheks nädalaks vabaks – olen valmis. Pealelõunal saan vastuse dr Kirjanenilt, et vereproovi tulemus näitab taset 107 g/l. Tõus on, aga mitte piisav. Ja teatab, et ta mind ikkagi homme operatsioonilauale ei võta... Oi. Jällegi.

Ühest küljest olen löödud, teisest küljest tunnen kergendust. Proovin temaga veel läbi rääkida, et äkki saaks pool planeeritustki ära teha? Kuna tulemus ei oleks selline, mida olime planeerinud, jääb ta viisakalt ja soojalt enese juurde. "Ja patsiendi tervis on peamine, millega arvestama peame," nendib ta. "Lõikuse käigus tekkiv hemoglobiinilangus on planeeritava operatsiooni puhul keskmiselt 30 ühikut ja kui hetkel pole ka varu, mille arvelt seda tõstma hakata, siis see operatsioon pole hetkel selgelt teie tervise seisukohalt mõistlik." Mõistan.

Määratud operatsioonipäeval

Kahetsen, et ei taibanud varem oma tervislikku seisukorda uurida. Õppetund käes: aeg-ajalt tasuks ka hea tervise juures olles enda näitajaid näiteks perearsti juures kontrollida lasta. Aga tõesti ei tulnud selle peale. Nüüd ei ole muud teha, kui kergest pettumusest üle saada ja valmistuda laiema kaarega uueks kauaoodatud opiks. Lepime kokku uue aja kahe kuu pärast. Senikaua jätkan enesesse rauavarude kogumist ja võimalikult tervisliku eluviisiga elamist. Teatan tööle, et olen "ootamatult"  tagasi.