(PantherMedia / Scanpix)
Jaga:     
Seks | Seks

Masturbatsioon – seks kellegagi, keda sa armastad

Ära nori masturbatsiooni kallal. See on seks kellegagi, keda sa armastad, ütles Woody Allen filmis “Annie Hall” ning tõsi ta on.

Mäletan üht kümmekonna aasta tagust õhtut sõbrannadega, mil rääkisime seksist – enda meelest hästi asjalikult ja avatult. “Aga orgasm? Kui kuidagi muidu ei saa, siis ise ikka saab?” küsisin. Tundus, nagu oleksin vajutanud jutuajamise puldist seisma: kõik jäid vait. Olin hämmingus – oleksin oodanud sellist reaktsiooni 16-, mitte 28aastaste seltskonnas. Ja ka nüüd – lähenedes 40le, on iseendaga seksimise teema meie muidu seks-ja-linnalikus suhtlusringis olematu.

Miks sellest üldse rääkida? Seksuaalsus on oluline osa nii naise füüsilisest kui ka vaimsest tervisest ning elus tuleb ikka ette olukordi, kus partnerit pole või on ta ajutiselt eemal. Eneserahuldamine on kõige ürgsemal tasandil meisse sisse kodeeritud. Enda keha heaolu eesmärgil silitamise väljundeid on palju, alates paist ja lõpetades erogeensete tsoonide stimuleerimisest kulminatsioonini.

Mudilased avastavad katsudes oma keha, suuremad lapsed juhatavad nii sisse oma puberteedi ning täiskasvanud arendavad ja rikastavad sellega oma seksielu. Eriti kasulik on end tundma õppida naistel, kel sageli komplekssem ja eelarvamuste tõttu varjulisem seksuaalsus.

Meie seksielu kipub olema saavutuskeskne ja oma keha parem tundmine aitab tuua fookust tagasi endale. “Mida paremini tunneb naine iseenda sensuaalsust, aistinguid, vajadusi, seda paremini oskab ta paarisuhtes hakkama saada. Sest siis ta teab, mida tahab, ja saab oma partnerit juhtida,” tõdeb seksuoloog Ester Väljaots. “Frigiidsuse või anorgasmia ravi esimene etapp on just see, et naine õpiks ise saama orgasmi, ja siis järk-järgult kaasatakse partner.”

Eesti Seksuaaltervise Liidu veebinõustaja ja seksuaalsuse teemal magistritöö kirjutanud Agnes Alvela uuringus intervjueeritud noortest tunnistasid pea kõik poisid eneserahuldamist ja selle tähtsust seksuaalse enesekindluse saavutamisel, tüdrukutest aga ei ükski. Neiud rääkisid vahekorrast kui kingitusest unelmate printsile või millestki, mida kõik teevad ja tuleks siis ise kah teha.

Erootiliste filmide režissöör, rootslanna Erika Lust leiab, et eneserahuldamine on tabu pigem naiste peades: “Minevikus toimus klassikaline seks vaid mehe ja naise vahel ning kõik muud viisid sildistati valeks.”

Miks tabu?

Seksuoloog Ester Väljaots pakub, et paljude eneserahuldamisega seotud probleemide taga on tegelikult valus ajalookogemus. Aegade jooksul on naiste eneserahuldamine olnud erineval moel karistatav. 17. sajandil mõistsid Inglismaa puritaanid naisi masturbeerimise pärast surma. Väljaotsa sõnul oli teatud maades suurenenud kliitor isegi nõia tunnus ja selle eest saadeti tuleriidale. Seks oli allaandmine saatana kiusatusele ning seda nautiv naine, nagu suuremast kliitorist võis järeldada, kuulus hävitamisele.

Hiljem sattus eneserahuldamine avalikkuse huviorbiiti koos vaimuhaiglate asutamisega. Vaimselt haigetel pole sotsiaalseid pidureid ning segi aeti põhjus ja tagajärg – arvatigi, et eneserahuldus põhjustab hullust. Viktoriaanlikul ajastul sõimasid moraalijüngrid hobusel või jalgrattal sõitvaid naisi, kuna need tegevused võinuks seksuaalselt erutada. Muremõtteid tekitasid isegi mehaanilised õmblusmasinad: ega need liiga palju surise ja seega liiga erutavad pole?!

Kummalisel kombel leiutati aga just tol ajal alakeha massaaž kui imerelv naiste hüsteeria (mille alla käis kõik isutusest kuni masenduseni) ületamiseks. 19. sajandi lõpus tulid turule esimesed vibraatorid, millega said kliitorimassaažist vaevatud kätega tohtrid patsiendihordid oma kabinetist välja. 1930ndatel ilmusid vibraatorid USAs kaubakataloogidesse, kus neid siivsalt õla- ja jalastressileevendajatena reklaamiti.

Igasugune endaga oma rõõmuks mängimine oli siiski tabu. Väljaots viitab 1918. aastal välja antud “Tervise ja kodu entsüklopeediale”, kus eneserahuldamise tagajärgedeks peeti muutumist arglikuks, vastassugupoole vältimist; punakate laugudega töntse silmi, tervise halvenemist: kasvu aeglustumist noortel, nägemise nõrgenemist, peavalusid, unehäireid, millele järgnevat vaimne alaareng, tuberkuloos, kõhnumine, energia kadumine, hullumeelsus jpm.

Pole siis ime, et meie vanaemasid, emasid ning nende kaudu ka meid veendi, et iseenda “sealt alt” puudutamine on midagi häbiväärset. 41aastane Kati mäletab paarikümne aasta tagust seika, mil tal tuli terve kogudusega valjuhäälselt palvetada, et keegi nende seast ei masturbeeriks. “Ilmselt ei tahtnud sekt oma mõjuvõimu kaotada,” oletab ta. “Seks oli patt ja seksuaalne rahuldus ka, kui sa ei teinud seda oma laulatatud abikaasaga. Rahuldus on suur jõud, mis mõjutab enesetunnet ja käitumist – käitumist ka ususekti heaks.”

Millal hakkasid ennast rahuldama?

Väljaotsa sõnul on eneserahuldamine naiste seas nii varjatud, et esmalt tulebki küsida: millal sina seda esimest korda tegid? Seejärel saab teemaga edasi minna – rääkida, et see on hea vahend enese tundma ja rohkem armastama õppimiseks. Kuidas sa muidu tead, mis sulle meeldib?

Kui mina seda teismelisena proovisin, tahtsin teada, kuidas mu hormoonide poolt muudetud keha toimib. See oli psühhedeelselt müstiline ja vabastav kogemus. 25aastane Grete tunnistab, et jõudis seksi-käsitöö harrastamiseni 13aastasena. “Alguses mõtlesin ainult naistest,” meenutab ta. “Päriselus mingit tõmmet nende vastu ei tundnud, armusin ainult poistesse, aga mehekeha oli võõras ja hirmutav. Hiljem hakkasin mõtlema meestest, esimene orgasm tuli vist 18aastaselt.”

Ka tema tunnistab, et ta masturbatsioonist sõbrannadega ei räägi. “See on nii tabu, et ma isegi ei tea, mida parimad sõbrannad sellest arvavad!” Kati arvab, et eneserahuldamist häbenevad ka mehed: “Olen kaks korda abielus olnud, aga ma pole sellest teemast oma kaasadega kunagi rääkinud. Tõsi küll, esimese mehega tegin seda koos ja see oli vaimustav!” Parima rahulduse on ta saanud ennast aidates, vaatamata meestele oma elus.

Miks on see hea?

Austraalias läbi viidud uuring näitab, et eneserahuldamine on lihtsalt tervislik. See vähendab riski haigestuda mitmetesse haigustesse. Sydney ülikooli teadlased selgitasid, et enesestimulatsiooni käigus tupp paisub ja limaskestad hakkavad tööle. Suurenenud vedelikueritus aitab baktereid välja uhtuda. Lisaks parandab eneserahuldamine une kvaliteeti, leevendab depressiooni ja vallandab kehas hea enesetunde hormoone.

Eneserahuldamine muudab paremaks ka seksuaalelu partneriga. Agnes Alvela sõnul on kliitor kordades tundlikum kui tupp ja seega ülioluline seksuaalelu osa. Paraku kohtab ta nõustamisel naisi, kes arvavad, et neil on midagi viga, kui nad ei saa vaginaalset orgasmi, küll aga kliitori kaudu, ning peavad seda probleemiks.

Gretele on eneserahuldus kõige lihtsam stressi leevendamise vahend. “Tekitab mõnu ja vähendab üksindustunnet. Annab jõudu, pakub heas mõttes võimutunnet.”

Katile on rahuldatus olnud alati seotud masturbatsiooniga. “Mitte ükski mees pole suutnud mind rahuldada nii, nagu mina seda teen, aga kõige suurema emotsionaalse rahulduse saan ikkagi koos partneriga. Ükski seksividin ei asenda reaalset meest ega ka eneserahuldamist koos mehega.”

Parim on see, kui partner on nii tuttav, et saad talle rääkida või mõista anda, kuidas sinul on kõige parem, usub Kati. “See annab pool rahuldusest. Nii seks kui ka masturbatsioon algab ikkagi oma peast, mitte altpoolt.”

Millest unistad?

Igale stimulatsioonile on vaja alust. Mis kedagi erutab, on äärmiselt individuaalne. Eneserahuldamine aitab teada saada, mis mõjub erutavalt, ja ärgitab meid oma keha üle kontrolli kaotama. Orgasm ongi ülim kontrolli kaotamine, kus lubame endal kogeda midagi vapustavat.

Üks levinumaid viise end erutada on vaadata erootilisi filme, kuid tavapornograafia mõjub paljudele naistele tülgastavalt. Rootslannast erootiliste filmide režissöör ja feminist Erika Lust üritab seda muuta. Erika sõnul on raske eristada naistele ja meestele erootiliselt mõjuvat materjali, sest oleme väga erinevad.

Peamine erinevus naistele suunatud ja n-ö tavaporno vahel on see, kas fookuses on naine ja tema nauding või mitte. “Tavaliini pornograafia näitab harva naise seksuaalsust sellisena, et naistel tekib äratundmisefekt. Kui vaatan neid filme, mõtlen: “Ma ei näe välja nagu see naine, minu ideaalpartner pole ka selline ja no kohe kindlasti ei tooks see poos mulle sellist naudingut, mida see naine nii ilmselgelt vaid matkib,” selgitab ta mulle Skype’i vestluses.

Feministlikus pornograafias on fookuses naise nauding: “Naise erutus, iha, eelistused, fantaasiad ja ilmed on kuvatud sellisena, et näidata tema kogemusi tõepärasemana – tavapornos seda enamasti ei leia.”

Erika meelest elab eneserahuldamine varjatud elu seetõttu, et paljud naised ei suuda ikka veel teha rahu enda seksuaalsusega. “Lisaks on kindlasti inimesi, kes kirtsutavad masturbatsiooni peale nina, kuna nende meelest on see ebasotsiaalne või märk läbikukkumisest, et pole leidnud kedagi enda kõrvale naudingut jagama – ja see on lihtsalt naeruväärne.”

Nüüdisajal on ka rohkem suurepäraseid seksimänguasju kui iial varem, ütleb Erika. “Naistele mõnu toovatesse esemetesse panustatakse järjest rohkem ja mu enda netipoe müüginumbrid kinnitavad selle suurt turuosa.” Ära karda, need ei hammusta – kui sa just ei taha, et need seda teeks!

Vaata:

erikalust.com/films

Loe:

Sylvia Day “Alasti”, “Peegeldus” ja “Ühte seotud”.

Kuula:

Kui kaaslasega seksid, pane telefon lindistama ning laske oma häälepaelad valla. Hiljem kuulates erutavad teie oigamine ja muud hääled kindla peale.

Mängi:

Sekspoodidesse lisandub pidevalt igasuguseid põnevaid vidinaid, dildo pole kaugeltki ainus mänguasi.

Artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2014. aasta aprillinumbris.

Loe ka neid lugusid