6
fotot
Jaga:     
Elustiil

REISILUGU: vaata, milline Kreeka saar on just sinule parimaks sihtkohaks

“Tahaksin sõita mõnele Kreeka saarele – aga milline neist oleks kõige parem?” Kuna see küsimus kerkis aina sagedamini ka Anne & Stiili toimetuses, küsisime seda kümme korda Kreekas käinud Koidu Raudvere käest.

“Kõige paremat Kreeka saart” pole muidugi olemas, sest inimestele meeldivad ja sobivad erinevad kohad. Aga kui mina 1999. aasta sügisel esimest korda Kreekasse sõitsin, tegin päris põhjalikult eeltööd ning valisin Kreeta saare lääneosa. 17 aastat ja tosin saart hiljem soovitan seda varianti endiselt ka teistele.

Mitmekülgne Kreeta

Kreeta lääneosa sobib esimeseks tutvuseks Kreeka saartega hästi, sest “igaühele midagi” ei ole siin mingi sõnakõlks. Siin on toredad rannad, võrratud vanad linnad Chania ja Rethymnon, uhked mäed ja armsad mägikülad, kus aeg näib olevat peatunud.

Lääne-Kreetal võid vabalt puhata nädala või kaks nii, et peesitad päevad läbi mõnes põhjaranniku kuurordis või sinna kanti üüritud villas ning sõidad parimal juhul paar korda Chaniasse šoppama. Aga võid ka rentida auto ja tiirutada mitu nädalat mööda looduse või inimeste loodud vaatamisväärsusi – otsa need kindlasti ei saa.

Kreeta suur pluss on see, et see on kõige lõunapoolsem Kreeka saar ehk et seal tuleb kevad varem ja sügis hiljem. Kreetale läheksin ma muretult suveriietes juba maikuus, ja isegi veel oktoobri esimesel poolel.

Ühelt poolt miinuseks, teisalt aga plussiks võib lugeda seda, et Kreeta on nii suur. See ei ole mingil juhul saar, millele oleks võimalik nädala jooksul autoga ring peale teha!

Liiga kaunis Rhodos

Iga reisifirma pakub puhkusepakette Rhodosele, ja mis seal salata, suvel läheb kohapeal tunglemiseks. Saarel on imeilus loodus ja pealinna keskaegne vanalinn lööb pahviks isegi tallinlase. Lihtsalt… praeguseks on Rhodos juba oma ilu ohver – liiga kaunis, liiga populaarne, liiga rahvarohke.

Ma ei taha öelda, et Rhodosele ei tasu minna (Kreekasse tasub alati minna, igal võimalikul juhul). Aga ma eelistaksin kevadet, suve algust või sügist, ning kindlasti põgeneksin pealinna ümbruse massiturismist kuhugi lõunapoolsematesse randadesse. Näiteks kuulsa Lindose akropoli ümber on tekkinud kena väike turistiküla – mitte just ehtne Kreeka, aga väga maaliline ja armas. Sealt edasi lõuna poole sõites leiab veel rahulikumaid piirkondi, kus rannatavernides mereande nautida. Rhodose pluss on see, et arenenud turismitööstus tähendab palju teenuseid ja alati värsket kalavalikut.

Ratturi lemmik Kos

Samasse Dodekaneeside saarestikku kuuluv Kos meenutab Rhodost mitmes mõttes, aga jääb igas asjas sammukese maha. Väga äge vanalinn ja mööda saart laiali pillutud vaatamisväärsused (aga mitte nii võimsad kui Rhodose omad), kaunis loodus (aga mitte nii imeline nagu Rhodosel), palju teenuseid (jah, taas veidi vähem kui Rhodosel). Aga võib-olla just sellepärast meeldib Kos mulle märksa rohkem kui Rhodos.

Kosi eelistamiseks on mul ka isiklik põhjus – nimelt on see üks Kreeka parimaid rattasõidusaari. Rattalaenutusi leidub pealinnas igal sammul, linnast lääne poole lähevad toredad rattateed, mis muutuvad hiljem rahulikeks maanteedeks. Mööda mereäärt võib sõita näiteks pealinnast kuni Marmarini (u 15 km), kosutada ennast seal mõnusa lõunasöögi ja rannapikutusega ning seejärel linna tagasi vändata.

Paraku sattus Kos kaks aastat tagasi Vahemerel laiali rullunud põgenikekriisi keskpunkti ja turismist elava saare majandusele andis see hirmsa matsu.

Reisiplaane tehes tasub uudiseid igal juhul jälgida, aga kui ma viimati – 2016. aasta septembris – Kosil käisin, elati seal vähemalt pealispinnal taas turismisaare rahulikku elu.

Ilus ja puhas Samos

Ka Samos asub Türgi ranniku lähedal ja kuulub seetõttu samuti nende saarte hulka, mida 2015. aasta pagulaskriis kõige enam mõjutas. Mina sattusin sinna pooljuhuslikult just tollel suvel ning nägin pikalt teel olnud, üleni tumedates riietes inimeste nukraid rühmi väga lähedalt.

Kui asukohast tingitud riskid kõrvale jätta, on Samos väga ilus ja – Kreeka kohta – lausa üllatavalt puhas saar, kus leidub kõike: mõnusaid rannasoppe, maalilisi külasid, ehtsaid linnakesi, antiikaja mälestisi, põnevaid matkaradu jpm. Samos on täpselt nii suur, et nädalaks jätkub seal tegemist ka kõige rahutumale puhkajale, ja just nii väike, et kõige olulisemad asjad jõuab selle ajaga üle vaadata.

Samose pealinn Samos ehk Vathy on ehtne, üldse mitte turismist elatuv linn, mille vanalinna kitsastel tänavatel on tore hulkuda. Kui eelistad peatuda väikeses maalilises kuurordis, vali lõunaranniku Pythagorio.

Rahulik ja lahke Thassos

Veel üks väga kena, nädalaseks puhkuseks piisavalt suur saar on vähetuntud Thassos, mis asub Egeuse mere põhjaosas. Saarel on kaunis loodus, toredad pikad rannad ja ägedad vaatamisväärsused – näiteks Archangelo klooster ning Alyki arheoloogiliste leiukohtade ala.

Kreeklased on ju üldse toredad, aga mulle tundusid Thassose inimesed iseäranis lahked ja sõbralikud. Õhtusöögijärgne magustoit või klaasike napsi restorani poolt kingituseks on Kreeka saartel standard, Thassosel aga poputati mind mõnes kohas nii tasuta magustoidu, kohvi kui ka Metaxaga. Pole siis ime, et Kreeka majandus kahte jalga lonkab, erilised ärimehed need kreeklased tõesti ei ole!

Rahuliku saare väikelinnade ja külade hulgast valisin ma peatuspaigaks lõunarannikul asuva Limenaria ja olin selle valikuga väga rahul.

Küklaadid igale maitsele

Ehtsat Kreekat esindavad rahulikud saared on ka Küklaadide hulka kuuluvad Naxos ja Syros. Naxos on neist kahest suurem, rohelisem ja ilmselt ka tuntum, Syrosest on väga harva keegi üldse midagi kuulnud. Ometi on tegu väga mõnusa saarega, mille meeleolukas pealinn Ermoupolis kubiseb armsatest tavernidest ja kõrgel mäeküljel paiknev vanalinn pakub imelisi vaateid Egeuse merele. Nii Naxosel kui ka Syrosel on palju toredaid randu ning saared on piisavalt väikesed, nii et ringisõitmiseks võid rendiauto asemel valida ka rolleri.

Hoopis isevärki saar on aga samasse saarestikku kuuluv Mykonos. Jah, ka siin leidub ilusaid randu ja siniste aknaluukidega valgeid majakesi, aga pealinna Mykonose ehk Hora keskuses annavad väikeste tavernide asemel tooni valge nahkmööbliga lounge-baarid ning neoontuledes plinkivad ööklubid. Kuue aasta tagusest reisist mäletan, et Mykonose söögikohtades kulus raha umbes kaks korda rohkem kui Naxosel ja viimasel omakorda umbes poolteist korda rohkem kui Syrosel. Valiku võib igaüks ise teha!

Antiikaja huviline peaks aga Mykonosele minema juba ainuüksi sellepärast, et sealt pääseb laevaga Delosele – kunagisele pühale saarele, mis nüüd on sisuliselt vabaõhumuuseum. Delosel inimesi ei ela ja ööbima sinna jääda ei saa, kuid uhkeid varemeid on põnev uurida. Keset saart kõrguv Kynthose mägi tundub esmapilgul ülesronimiseks veidi järsk, kuid mäe otsast Egeuse merele ning teistele saartele avanevad vaated on pingutust igal juhul väärt.

Igal Kreeka saarel on:

  • päike, meri ja väga eriline valgus;
  • sinivalged tavernid ja sõbralikud inimesed;
  • Kreeka salati nime all tuntud horiatiki salata ehk külasalat: kurk, tomat, sibul, oliivid, fetajuust;
  • soodsa hinnaga värske kala (minu lemmik on huntahven, kreeka keeles lavraki).

Artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2017. aasta aprillinumbris.