Jaga:     
Elustiil

EMA PSÜHHOTERROR: "Sina pead elus lootma mõistusele, kuna välimusega läbilöömiseks sul šansse pole"

Ema tegi su, toitis ja kasvatas sind – tal on justkui õigus sinu elus sõna sekka öelda. Aga millise piirini?

Ma ei mäleta, millisest hetkest alates hakkas minuga kaasas käima mõte: “KÕIK vanemad lõhuvad paratamatult oma lapsi.” Igal juhul on see aidanud mul leida kaastunnet ja hoida end tagasi liialt karmide hinnangute andmisel – nii iseenda kui ka teiste käitumise kohta. Inimese elu üheks murdepunktiks pidi olema see, kui ta aktsepteerib oma vanemaid koos nende vigadega. Ning õpib neid tundma kui täiskasvanud inimesi, kellel olid omas ajas otsuste tegemiseks täpselt need oskused ja teadmised, mis neil olid. Aga kas samamoodi võib suhtuda vanematesse, kes ei suuda kohelda oma lapsi kui täiskasvanuid – ka siis, kui viimane aeg selleks on juba ammu käes või isegi möödas?

Minu kolleegide seas on üks 60. aastates proua. Armas, kultuurihuviline ja reisihimuline daam, kellega võiks tundide kaupa jutustada. Kui teda esimest korda kohtasin, mõtlesin, et küll oleks tore olla tema eas samamoodi energiast pakatav ja ilus. Mõtlen seda siiani, nüüdseks aga üha rohkem imestades, kuidas see elujõud üldse säilida on saanud.

Nimelt käib tal aeg-ajalt töö juures külas ema – samasugune kelmikas proua, kes on kunagi ka ise meie asutuses töötanud ja kelle külaskäigud ilmselt ongi nostalgiast ajendatud. Seegi tundus omamoodi armsa kombena – kuni ma ükskord nende omavahelist vestlust pealt kuulsin. Minu kolleegi ema tõreles oma pensionieelikust tütrega, nagu oleks too mingi plika, ning luges talle ette asju, mida ta töö juures valesti teeb. Minu muidu nii särav kolleeg seisis ema ees noruspäi ja otsis närviliselt punastades vabandusi. Olgu öeldud, et kõrval seisis teisigi inimesi ning kõnealune kolleeg on üks meie hinnatumaid töötajaid.

Ma olin nähtust nii šokeeritud, et ei osanud midagi mahendavat öelda. Endist töökohta külastav ema lõpetas oma sobimatu monoloogi mõnitusega ja rõkkas siis kõrvalseisjatele naerda. Misjärel tütar pooltunniks kööki “teed tegema” kadus. Ma proovisin küll leida bravuurika ema käitumisele selgitusi, kuid neid tõesti nappis. Äkki neil ongi selline huumorimeel? Ehk oli lihtsalt halb päev? Või on siiski tegu mingi ulatuslikuma terroriga, millest mina nägin vaid killukest?

Tänaseks on viimane oletus paraku tõestust leidnud. Ema helistab tütrele pidevalt tööle, et anda talle agressiivsel toonil suuniseid ka siis, kui ise parasjagu kohal ei käi. Mu kolleeg on minuga avameelsemaks muutunud ega pinguta enam nii palju, et pärast järjekordset kärkivat telefonikõnet oma pisaraid tagasi hoida.

Ühtlasi on ta mulle nüüdseks rääkinud, kuidas perekond ei toetanud teda valitud õpinguteel ja tema ema keeldus põhimõtteliselt tema väikest last päevas mõned tunnid hoidmast, kuna talle ei meeldinud ei lapselapse isa ega tütre eriala. Nüüdseks ammu lahutatud kolleeg on minu silmis endiselt hämmastav naine. Ta ei kurda, vaid lihtsalt tõdeb elu kummalisi teid, kogub end šokikõnede järel kiiresti ja teeb oma tööd suurepäraselt, aga kogu see asi on kõrvalt vaadates hirmus. Võib-olla ei läheks see mulle nii palju korda, kui see mu enda eluga nii tihedalt ei haakuks.

(Virge Loo)

Kas sul häbi pole?!

Kuigi mul kulus väga palju aega mõistmaks, et ema on mulle alati parimat soovinud, oli tal minust keskkooli lõpuks õnnestunud voolida üsna groteskne kuju. Mul oli ema ees nii suur vastutustunne, et jooksin iga telefonikõne peale koju, kui talle parajasti jälle tundus, et teda enam ei vajata või et mõni haigus on teda tapmas. Süütunne ei lasknud mul minna sõprade sünnipäevadele, kuna ema ulgus koridoris nutta ja ähvardas end ära tappa, sest teda pole nüüd enam kellelegi vaja.

Igal võimalusel jagas ta mulle “konstruktiivset” kriitikat, nii et hakkasin ennast tundma täieliku tootmispraagina ja seetõttu emaga alateadlikult üha enam nõustusin – emast paremat seltsilist mul olema ei saagi, kuna keegi teine mind nagunii armastada ei suudaks!

Mõnikord oli emal kahju, et hoolimata minu isa headest geenidest sirgus minust võrdlemisi inetu tüdruk. “Sa saad ju ikka aru, et sina pead elus lootma ennekõike mõistusele, kuna välimusega läbilöömiseks pole sul kuigi häid šansse,” ütles ta mulle esimesel korral, mil pärast kodust väljakolimist talle külla läksin. Loomulikult mõistsin, et salvamine oli tema viis toime tulla minu eemaldumisest tingitud valuga. Aga ega see teadmine selliseid mälestusi talutavamaks muuda.

Veel üks mälupilt, mille tõrjumisega endiselt aeg-ajalt tegelema pean, pärineb suguvõsa kokkutulekult. Kui grupipilte tehti, hakkas ema paaniliselt otsima kedagi, keda 17aastase minu ette seisma sättida, et näha jääks ainult mu pea. “Vaat täpselt nii seisagi, siis ei paista välja, kui paks ta on!” hõiskas ema pärast valjuhäälset organiseerimist mu väiksele sugulasele, kes sobis mu keha varjama. Tol hetkel lubasin endale ehtsat vihasööstu. Mitte pelgalt solvumist, mis on omane lapsele, kes pole oma ema arvates piisavalt hea, vaid ennekõike raevu õudse õela naise vastu, kes “ema parimate kavatsuste” sildi all oli võimeline täielikuks psühhoterroriks. Välja ma seda muidugi kuidagi ei näidanud, aga ma oleksin tahtnud teda lüüa.

Emas põhjustas minu naisekssaamine varjamatut vastikustunnet. Selleks, et miski tema kontrolli alt ei väljuks, soris ta regulaarselt mu asjades. Päevikupidamise lõpetasin igaveseks pärast seda, kui kord sõbrannaga koolist koju tulin ja ema hakkas meiega jutlema näiliselt suvalistel teemadel, põimides vestlusse fraase, mis mulle ehmatavalt tuttavad tundusid. Ta ei suutnud end kuigi kaua vaos hoida ja prahvatas peagi välja, et oli lugenud läbi kogu mu päeviku ja et tal on häbi, et ma selliseid asju mõtlen! Kui ma seejärel üritasin šokeerituna talle mõista anda, et need asjad ei olnud tema silmadele mõeldud, käis tema välja ühe oma kuldlausetest: “Minu ema kontrollis minu aluspükse ka!”

Praegu ema mind enam nii hirmutada ja endast välja viia ei suuda. Ma olen selle nimel ka aastaid vaeva näinud. Tänu oma sõpradele ja nende peredele, kes lubasid mul ikka ja jälle lihtsalt “ise” olla, ei kaotanud ma ennast täielikult.

Mind hirmutab, kui palju selliseid lugusid meie ümber aset leiab – õnneks mitte küll alati nii dramaatilisel või traagilisel kujul. Nii mõnigi tuttav talub ema etteheiteid näiteks seal, kus asi puutub elukaaslase valikusse, lastekasvatusse... Ometi ei plaani ju keegi meist selliseks emaks saada.

Kas leiduks lahendust?

Olen kuulnud, et parim, mida sellises olukorras teha annab, on tekitada distants enda ja ema vahele. Tuleb muuta väljakujunenud suhtlemismustreid – ja mõnikord tuleb seda teha väga kindla käega. Aga see on raske, sest pead toime tulema meeletu sissekasvatatud süütundega – nagu oleksid siis emale halb laps. Ma olen ju talle võlgu, tema tegi mind. Samas võimaldab vahemaa avaramat vaatenurka – mõnel juhul ka oskust vaadelda oma ema lihtsalt teise täiskasvanuna, kes oma parimast tahtmisest hoolimata ei ole elu õppetundidega hakkama saanud.

Kõigi selliste lugude üle mõeldes olen hakanud aru saama ühest teisest, palju vanemast loost, mis jäi mind kummitama kooliajast. Nimelt piiblilugu targast kuningast Saalomonist, kelle juurde tuli kaks naist. Nad kraaklesid ühe lapse üle, sest kumbki väitis, et laps on tema oma. Saalomon kuulas nende vaidlemist ning käskis siis: “Raiuge see laps pooleks, et kummalegi naisele saaks pool.” Üks naine puhkes lohutamatult nutma ning hüüdis, et las teine naine saab lapse endale, vähemasti jääb ta ellu! Ilmselgelt oli just tema lapse pärisema ja sellist reaktsiooni oli Saalomon ka oodanud: tõelise ema jaoks on olulisim see, et tema laps saaks elada – olgu või temast eemal.

Selles seisnebki suuresti emaduse pühadus ja ülim tarkus. Mis võikski rõõmustada ema tema laste saatuse puhul rohkem kui see, et nad elus õnne leiavad?

Kui aga tõesti juhtub, et elu annab meile emaks inimese, kes pigem on valmis oma lapse vabaksandmise asemel ta egoistlikel motiividel “pooleks raiuma”, siis peab ise endas selle targa Saalomoni leidma. Targa sisehääle, mis on vajaduse korral valmis vastu võtma ja kuuldavaks tegema ka ootamatuid, kuid möödapääsmatuid otsuseid. Sest keegi teine ei saa (enam) olla meie elu valitseja.

Mida teha?

Kuidas käituda olukorras, kus lähedane on põhjustanud lausa psüühilise trauma ning tal pole soovi olukorda muuta? Nõu annab psühhiaater Helena Lass.

  • Arenda sallivust ja kaastunnet. Seda läheb vaja, et säilitada endas rahu – pealtnäha viha ning isegi vastikust tekitavates olukordades võimaldavad need omadused mitte lasta end kaasa tõmmata emotsionaalsetele Ameerika mägedele. Kui ema ise on psüühiliselt tasakaalutu või isegi haige, siis pole ta päris vaba valima oma käitumist. Vaimsete probleemide puhul ei õigustaks see küll ema käitumist, kuid seda oleks ehk sinul kergem taluda. Saab ka tekitada sügavamat mõistmist, jättes viha tähelepanuta, kui küsid endalt hüpoteetiliselt: “Mis küll võis temaga nii hirmsat juhtuda, et ta on selliseks muutunud?” Vaid ise haiget saanud inimene hakkab ka teistele haiget tegema.
  • Terve nartsissism. Paras doos elutervet nartsissismi, iseendast hoolimist ja oma vajaduste tunnistamist mõjuks tasakaalustavalt (madalale enesehinnangule, kriitikakartusele ja haavatavusele). Esialgu võib olla raske oma mina esikohale seada, kuid endas tasakaalu saavutamine on esmatähtis, kui tahad teisi aidata.
  • Tunnista käesolevat hetke. Eesmärk on omandada kogemus sellest, et isegi kui on raske või valus, suudan ma ka seda hetke taluda just sellisena, nagu ta on. Ja ma ei lähe sellest katki ega sure ära. Avardades oma piire, avastad, et oled võimeline palju rohkemaks, kui esialgu arvasid.
  • Eraldu temast. Kui ema käitumine endast väga välja viib, räägib see suhtest, kus tütar pole saanud eralduda. Loomulik eraldumine vanematest toimub teismeeas ning nõuab vahel ka jõulist “pesast välja hüppamist”. See võib olla valulik, kuna jääme oma vanemaid – ükskõik, millised nad olid – mingil moel alati armastama. Samas tuleb tunnistada oma iseseisvust: et oled täiesti eraldi isiksus ja pead võtma vastutuse ka oma elu eest.
  • Muuta saame vaid iseennast! Selle asemel, et keskenduda teise inimese käitumisele, uuri parem, mis toimub sinus. Harjuta vastutuse võtmist endas toimuva eest – isegi kui keegi teine paistab sind vihale ajavat, on siiski tegu sinus endas oleva vihaga. Sinu ülesanne on sellega oskuslikult ümber käia – iga probleem võib olla nagu vesi sinu veskile, hüppelaud sinu muutumiseks veelgi paremaks inimeseks.

Artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2013. aasta juuninumbris.

Loe ka neid lugusid