Jaga:     
Seltskond | Persoon

Teletäht Aveli Jänes: waldorfkoolis ei surutud mind raamidesse

Saatejuht Aveli Jänes (32) oleks hoopis teine inimene, kui poleks alustanud oma kooliteed pisikeses waldorfkoolis.

"Väiksena elasin ma Põlva külje all Rosma külas. Kui oli käes aeg kooli minna, otsustasid vanemad panna mind kodu lähedale uude waldorfkooli ehk Johannese kooli Rosmal.

Selleks ajaks, kui ma esimesse klassi läksin, oli kool tegutsenud vaid ühe õppeaasta. Teadsin esimese klassi juntsuna, et see on eriline kool, et sinna võetakse vastu vaid “rikkumata lapsi” – neid, keda tavakool pole “ära rikkunud”.

Nüüd täiskasvanuna sellele ajale tagasi vaadates võin kindlalt öelda, et ma poleks see inimene, kes ma olen praegu, kui poleks waldorfkoolis käinud.

Õppetöö käis tihti mängude kaudu. Näiteks õppisime väärtustama toitu. Kevadel külvasime vilja. Sügisel anti meile sirbid kätte, millega korjasime põllulapilt saagi kokku, ja sealsamas kloppisime viljavihud kootidega läbi, et terad kätte saada. Järgnes külaskäik veskimöldri juurde, kelle abiga jahvatasime terad jahuks ja lõpuks tegime kooli söögitoas ise küpsetisi.

Meil oli ka vahva sünnipäeva­traditsioon. Kui kellelgi oli sünnipäev, sai ta endale valida mitmete poolvääriskivide seast just selle, mis teda kõige rohkem kõnetas. Ma mäletan hästi, kuidas valisin oma sünnipäeval endale kivi, mis tundus midagi väga väärtuslikku ja olulist.

Koolis oli vahvaid ettevõtmisi kuhjaga. Õppisime kuduma, heegeldama, puutööd, keraamikat ja igasugu muud käsitööd, näiteks köitsime endale ise koolivihikud. Maalisime, joonistasime, laulsime ja mängisime pille, näiteks plokkflööti. “Kalevipoja” ja mitmete teiste eeposte ümberjutustamine ning ka reaalainete tunnid olid tehtud huvitavaks ja kaasahaaravaks. Igapäevaseks koduseks ülesandeks oli isikliku päeviku pidamine. Selline sisekaemus ja oma päeva üle mõtisklemine andis juba lapsena iseendast rohkem aimu ja õpetas tundeid väljendama. Käisin Rosma koolis ainult viis aastat, sest siis kolisime perega Pärnusse ning seal waldorfkooli ei olnud.

Oma esimese kooli mõju tajun siiani ja tunnen end õnnistatuna, et sain käia Rosma koolis. See kool lasi mul ise kasvada ja areneda omapäraseks, nagu ma praegu olen. Positiivselt toetas kindlasti ka asjaolu, et meile ei pandud hindeid. Tunnen, et kooliajal ei surutud mind raamidesse. See kogemus aitas õrnalt ja ehedalt säilitada minu head intuitsiooni, eneseväljendust, suhtlemisoskust, empaatiat ja palju muid omadusi, mis teevad minust MINU."

Artikkel on pärit Anne & Stiili 2017. aasta juuninumbrist.