7
fotot
Via de la Platal muutub maastik tihti. Mõnikord kõnnid kaunite vaadetega mägedes, teinekord viib pikk tee lihtsalt lõpmatusse. ()
Jaga:     
Elustiil

REISILUGU: minu viis Camino de Santiago palverännakut

Palverännutee on paljuski inimeste tee, mõnikord romantika tee, mõnikord hirmsa tüdimuse tee ja sageli eneseületamise tee. Eelkõige aga kui omamoodi kontsentreeritud mudel elust. Õppetund – kui klišeena see ka ei kõlaks.

Portugal, 2010. aasta. Seisin Portos katedraali ees ja püüdsin aru saada, kust leida nooli ja merekarbikujulisi märke, mis pidavat Camino de Santiago suunda näitama. Reisijuhti mul ei olnud, ühtki kaaslast ka, nii et need nooled tundusid eluliselt olulised.

Kaks nädalat pärast seda olin tagasi Eestis. Rõõmus nagu… midagi väga rõõmsat (vabandust, kujundlik kõneviis ei ole mu tugevaim külg). Haudusin välja plaani, mida veel isegi ei uskunud. Et kümne aasta jooksul kõnnin läbi viis erinevat teed Santiagosse. Aega kulus vähem.

See siin ei ole suurem asi reisilugu, sest mis puudutab vaatamisväärsusi, linnu, külasid, mägesid ja ookeani, siis kõik on olnud imeilus. Aga imeilusaid kohti on maailmas palju. Minu jaoks on need teekonnad tähendanud midagi muud.

Paar aastat enne kirjeldatud hetke Portos sattusin lugema Tiina Sepa “Peregrina päevikut”. Ta kirjutas teest Hispaanias, mis läheb Saint-Jean-Pied-de-Portist Santiago de Compostelasse. Sel hetkel ei teatud sellest teest Eestis veel nii palju kui praegu. Mõte jäi kummitama.

2010. aasta esimene pool oli mulle üsna raske. Olin õnnetu, ilma et leidnuks otsest põhjust. Lihtsalt miski ei inspireerinud enam. Kuidagi meenus seesama raamat ja mõtlesin, et nüüd vist peab minema. Teadsin, et teid on mitu ja et Tiina kirjeldatud Prantsuse tee ei ole ainus, mis Santiagosse viib. Üks kirjanikust sõber maalis väga meeleolukate sõnadega hoopis Portugali teed, mille ta äsja läbi kõndinud oli. 240 kilomeetrit Portugalist Hispaaniasse tundus ka märksa lihtsam variant kui 780 kilomeetrit Prantsuse teed.

Ikkagi oli see minu jaoks tubli ettevõtmine. Kas või sellepärast, et ma ei olnud üksi väljaspool Eestit reisinud. Sportlikkusega just ei hiilanud. Ja miskipärast kartsin hirmsasti inglise keeles rääkida. Hispaania keelest ei teadnud ma siis üldse suurt midagi.

Miski pole enam endine

Mis aga juhtus – juba esimesel õhtul albergi, palverändurite hosteli juurde jõudes kadusid kõik hirmud kus see ja teine! Lihtsalt väsimus oli suur ja kangesti oli tarvis poest veini ostma minna. Üks sakslanna juba teadis, kus pood asub, ja nii see läks. Peagi liitus meiega inglanna, kes näitas, et sõbrad olid tema koti külge kinnitanud Hispaania lipu. Igaks juhuks. Et ta raudselt kõnnib harjumusest valel pool teed ja kui lipp on koti küljes, siis autojuhid vähemasti näevad.

Portugali tee läbimine võttis alla kahe nädala, ent see lühike aeg muutis midagi alatiseks. Rasked hetked, pikad päevad, valutavad jalad. Õhtusöögid, kohalik punane vein, inimesed eri kultuuridest ja ka religioonidest. Maagilised hetked, mida ei julgegi kirjeldada, sest tagantjärele tundub võimatu, et mõned olukorrad üleüldse juhtuda said.

Mõnes kohas on lihtsam matkasaapad näppu võtta ja mõnuga lombis pladistada.

Eestisse tagasi jõudes tulid kaasa kõik värvid ja positiivsed emotsioonid. Inimesed ümberringi tundusid nii palju toredamad ja ausalt öeldes tundusin ma ka ise endale pisut toredam.

Järgmise teekonna jaoks tekkis mul vaba aega ja raha kaks aastat hiljem. Ehkki Hispaanias niimoodi rännata ei ole sugugi kallis, tähendab see ometi kuud aega, mil tööd ei tee. Otsustasin, et tarvis on läbi käia Prantsuse tee – see, millest on kirjutatud kõige rohkem raamatuid ja vändatud filmegi. Läksin taas üksinda. Ma siiralt arvan, et see on üks parimaid mooduseid. Oled avatum inimestele ja kogemustele, pead arvestama vaid iseendaga. Ehkki üldjoontes on siiski kõik viisid õiged. Rõhutan seda, sest palverännuteega käib kaasas palju arvamusi, kuidas oleks õige seda läbida. Et näiteks vahepeal albergi asemel hotellis ööbimine ei ole õige. Või kui keegi saadab raske koti järgmisse kohta ette ja kõnnib vaid veepudeliga, siis see pole õige. Või kui keegi sõidab mõne etapi hoopis bussiga, siis seegi pole õige. Ma pakun, et ainus asi, mis pole õige, on kellelegi peale suruda, kuidas peaks olema õige. Aga see selleks.

Teekond Prantsuse moodi

Päev Prantsuse teel.

Prantsuse tee. Esimene päev viis üle Püreneede. Jeerum, see oli üks raske päev (kõik tõelised matkamehed ilmselt naeravad, aga minu jaoks oli). Sain teada, et kõik valud ja villid, mis esimesel teel ehk caminol tekkinud olid, polnud kõneväärsed. Esimest korda elus hakkas valutama põlv ja valutas nii, et vahel kartsin, et käia ei saagi. Tuli päev, kus kõndisin kõrgplatool ehk mesetal, kus ühtki varjulist kohta, puud, üleüldse midagi ei olnud. Sain hoolimata maksimaalselt tugevast päikesekreemist sellise päikesepõletuse, et nahk tuli suurte tükkidena ära ja veel mitu ööd hiljem oli raske magama jääda. Linad tegid vastu nahka puutudes nii hirmsasti haiget.

Ausõna, ma ei ole masohhist. Aga erakordselt vabastav on tunne, kui füüsiline valu on ainus mure. Caminoga kaasneb muide ka see, et lihtne ei ole see kellelegi, ent läbitav peaaegu kõigile. Kui mõned tõsisemad terviseprobleemid ei sega. Valida saab oma tempo, käia kas või 10 kilomeetrit päevas ja aeglaselt-aeglaselt – kohale jõuad ikka.

Aasta oli siis 2013 ja tee, mille serval istuda, Prantsuse tee.

Prantsuse teele jäi väga ilusaid linnu: Pamplona, Burgos, Leon, Astorga. Mulle meeldisid aga kõige enam väikesed külad, kus peale mõnekümne kohaliku ja seal peatuvate rändurite kedagi ei olnud. Kuna Prantsuse teed kajastatakse iga aastaga üha enam, on seal ka tunduvalt rohkem inimesi. Nii mõnigi kord ei olnud albergis enam kohti ja tuli järgmiseni kõndida. Nii oli paljudel ränduritel pidevalt tuli takus. Mäletan, et see rahutus käis kuidagi selle teega kaasas ja ehkki kõik oli seal väga ilus, ei ole ma seda esimeste hulgas soovitanud.

Taas kohtasin teel inimesi, kelle lood ja mõtteviis jäävad elu lõpuni meelde. Noormees, kes kõndis enesetapu sooritanud sõbra mälestuseks ja et ise sellega leppida. Vanem rändur, kes kinkis neljalehelise ristikheina. Tee oli talle peensusteni tuttav, sest ta kõndis juba aastaid seda mööda edasi-tagasi, enamasti kellegi teise nimel ja toetusel. Ta oli nii-öelda elukutseline palverändur, kellel ei olnudki muud kodu.

Santiagost kõndisin sel korral lihtsalt läbi ja jätkasin astumist u 90 kilomeetrit Fisterra suunas. See koht, mida ennevanasti maailma lõpuks peeti, tähendab ühtlasi omamoodi maailmalõpukohvikut – tuletorni, mis asub kaljul, kus hoolimata sinna kogunevatest ränduritest on alati võimalik leida mõni kivi, kus olla täiesti omaette. Kedagi nägemata, ees vaid lõputu vesi, mille tõttu omal ajal ilmselt oligi lihtne Fisterrat maailma lõppemise kohaks pidada.

Palverännutee võib nakatada

Põhjatee füüsiliselt kõige raskem päev on esimene, tee Irunist San Sebastiani. Ühtlasi on see üks ilusama maastikuga päevi.

Aasta hiljem võtsin ette Camino del Norte, Põhjatee. Peamiselt seepärast, et mulle hirmsasti meeldib lõputu vesi ja see tee kulgeb mööda ookeani äärt. Need 830 kilomeetrit tõid minu ellu näiteks Danieli, jabura prantsuse-inglise päritolu koka, kes peamiselt suitsetas kanepit, sõi või valmistas midagi erakordselt maitsvat ja ajas paljud rändurid oma joviaalsusega endast välja. Aga ta on ühtlasi üks südamlikumaid inimesi, keda ma näinud olen. Kohtasin teda uuesti juba aasta hiljem, kui kõndisin veidi üle 300 kilomeetri pikal Camino Primitivol. Õigupoolest siis, kui jõudsin taas Fisterrasse. Daniel oli vahepealse aja veetnud palverännuteed kõndides või Fisterra hipirannal telgis elades. Viimati kuulsin Danielist sel kevadel, kui ta kirjutas, miks ta tegelikult caminole tuli ja millest seni rääkida ei tahtnud. Tal diagnoositi üle kahe aasta tagasi vähk ja ta otsustas, et ei taha minna haiglasse ega teha läbi ravi. Praegu kõnnib ta järjekordsel caminol.

2015. aastal pakkus Camino Primitivo võimaluse ühendada nii mõnigi lõunapaus suurepärase vaatega.

Muide, camino võib nakatada. Eelmisel suvel, kui Danieli taas kohtasin, sõitis mulle Santiagosse vastu hea sõber, kes sel hetkel pidas kogu seda kõndimist lihtsalt jaburaks. Aga midagi jäi tal nähtavasti kripeldama. Inimene, kelle kohta üks tuttav arvas, et caminol kõndimas teda küll ette ei kujutaks (kui üldse, siis võiks ta selle läbi sõita mootorrattal), otsustas tänavu samuti seda teed astuda. Töövõit, ma ütlen, töövõit!

Minu 2010. aasta mõte viiest teest sai aga teoks sel kevadel. 18. aprillil astusin Eestis lennukile. Päev hiljem hakkasin Sevillast kõndima Via de la Platat ehk 1006 kilomeetrit pikka Hõbedateed mööda. Kõik oli mõneti sama, mõneti erinev. Hommikul üles, kohv ja saiakesed (ma ei tea, miks nad Hispaanias normaalsemat hommikusööki ei ole välja mõelnud), kõndima. Siis dušš, punane vein (ma ei ole alkohoolik, ma olen veinisõber!), korralik õhtusöök, pikad jutud erinevate inimestega teel.

Via de la Platal muutub maastik tihti. Mõnikord kõnnid kaunite vaadetega mägedes, teinekord viib pikk tee lihtsalt lõpmatusse.

Ma ei unusta kunagi inglannat, kes rääkis, et ta on šamaan ja kui teelt eksib, aitavad teda inglid. Või prantslannat, kes eksis üle päeva ära. Kui nool näitas paremale, siis tema läks miskipärast vasakule ja jõudis öömajani viis tundi hiljem. Või Ameerika roomakatoliku kiriku liikmest ajalooõpetajat, kes kiitis, et Eesti on talle alati meeldinud, ta toetab alati väiksemaid ja nõrgemaid. Või sakslannat, kes kaks aastat tagasi palverännuteel armus, seejärel ülikooli ja kodumaa jättis ning USAsse kolis, misjärel läks sellest ameeriklasest lahku, aga on praeguseks abielus hoopis ühe teise caminol kohatud ameeriklasega… No segane lugu. Romantiline ka.

Sild Via de la Platal, teel Tabarasse. Muide, silla järel on caminol kaks alternatiivi. Huvitavam tee mööda jõeäärt võib rändurile vihmaperioodil paraku osutuda liigagi huvitavaks ehk siis tõusnud jõe tõttu läbimatuks.

Võimatu on siia kindlale arvule lehekülgedele kirjutada, miks need teed ja inimesed on nii olulised olnud. Või miks pean mõnd inimest, kellega vaid nädala jagu kokku puutusin, nüüd oma elus nii tähtsaks. Võimatu on kirja panna kõiki inimesi ja juhtumisi nii, nagu need tegelikult mõjusid. Camino on kõigi jaoks erinev. Ausalt öeldes on pisut ka nii, et kui vägisi oodata, et miski üllatav end seal käsu peale ilmutama hakkaks, siis ega ei hakka küll. Aga ma ütlen: selles teekonnas on midagi!

  • Aadressilt camino.ee leiab erinevate teede tutvustusi, see on väga asjalik lehekülg eestlastelt.
  • Minu päevikud on aadressil santiagodecompostelasse.blogspot.com. Loodan kuu jooksul üles riputada ka selleaastased seigad.

Artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2016. aasta augustinumbris.