3
fotot
Jaga:     
Tervis

ILUOPI BLOGI | Narkoosist ärkamine: vedel on olla, liigutada ei suuda, mitte midagi aru ei saa

Pean alustama sellest, et mainin ära, kus ma lõikusel käisin. Panin mitu ilusat pilti kliinikust ja sõbralikust kollektiivist, aga unustasin kirja panna, et tegu on Kotka Erahaiglaga. Teate küll, pea laiali otsas. :)

Mäletan viimaseks, et vestlesin narkoosiarstiga ja ärkan nüüd silmi vidutades hämaras ruumis, kuuldes üle toa oma südamelööke tagumas. Narkoosist ärkamine on ikka totter tunne – vedel on olla, liigutada ei suuda, mitte midagi aru ei saa. Veel päevi hiljem suu kuivab ja süda on paha.

Otse ees seinal näitab kell ühte. Alustasime kell üheksa. Neli tundi olen "ära" olnud. Kellegi meeldiv hääl küsib, kas kõik on hästi. Eh. Ei oskagi kohe vastata. Valus on. Asjaolusid arvestades on kõik ilmselt väga hästi. Aga muidu – on ka paremaid päevi olnud. Panen silmad kinni. Uuesti ärkan kahtede südamelöökide peale, minu kõrvale on toodud järgmine lõikuselt tulnu. Nii me kahekesi puksume. Kell on saanud kaks. Uus olija tahab kuhugi minema hakata, temaga tegeletakse, mina väsin, kõik on hägune ja suigun jälle.

Ärkan selle peale, et kohe tuuakse kolmas inimene ja minul on aeg oma palatisse kolida. Mitu inimest hakkavad ümber minu sebima, et mind püsti ja ratastooli saada. Alakõhtu paigaldatud dreen on läbi lasknud. Midagi sätitakse, hommikumantel aidatakse õlgadele, sest selga seda mulle ei saa. Valus on. Must elastne tugipesu on mul juba seljas. Hilisema kasutuse ajal mõtlen pidevalt sellele, mismoodi see mulle, ajal kui olin sültvedel, selga saadi. Isegi pulka hoidvale ja kaasa aitavale inimesele selga saamiseks läheb vaja kahte inimest...

Mind sõidutatakse palatisse. Enese püsti- ja pikalisaamine ning jalgade tõstmine voodisse on elu raskeim ülesanne. :) Kui kõhulihast on väga valus kasutada, saad aimu, mille kõige jaoks sa neid lihaseid kasutad. Õnneks on voodi reguleeritav, selle seljatugi tõstetakse püsti, saan voodisse ja kohe toetada ilma, et valuga selili vajuks. Saan aru, et selline saab olema järgnevaks nädalaks minu põhiasend.

Kõhualune haav valutab. Käele paigaldatud kanüüli jookseb valuvaigisti. Olen vahelduva eduga ärkvel ja uinunud. Helistan mehele, et olen elus ja ilmselt mitte juurvili, sest mäletan, et ta on mu mees. Lastele saadan pildi, et olen palatis ja kõik läks hästi. Kurk kuivab ja valus on. Õnneks võib vett juua.

Kella nelja ajal tuleb kirurg mind vaatama. Kohendavad dreeni (me ei sobi sellega hästi kokku) ja seejärel püüavad mind püsti aidata, et saaksin minna esimest korda vetsu. Pissimine on naljakas. Kui muidu istud potile ja lased, siis nüüd istud potile ja ei saa aru, mida teha tuleb. Midagi ei tule, justkui oleks on/off-nupp kadunud, ei saa aru, millisele lihasele peaks vajutama, et midagi liiguks. Nagu peitusemäng lihasega. Kui leiad ja saad aru, kuidas seda lihast pingutada, siis midagi tuleb. Haa-haa. Nii kestab see oma kolm päeva.

Kella kuue paiku tuleb tütar mind vaatama. Selle kolme tunni jooksul, mis ta siin on ja juttu räägime, ei tunne ma kordagi, et on valus või ületamatult raske olukord. Peale tema lahkumist algab akna taga staadionil jalgpallitrenn, kari mehi jookseb ja hõiskab mitu tundi. Nii hea tunne kuulda, et kuskil on inimesed ja elu Maal läheb edasi hoolimata minu kergest maavälisest enesetundest. Kuigi haiglas on olemine igati mugavaks tehtud, siis tahes-tahtmata tekib haigla kinnises ruumis valudes olles selline äralõigatu tunne.

Voodis tuleb olla selili ja rind kehast kõrgemal asendis. Et aitab rinna taastumisele kaasa. Selg ja tagumik on juba esimesel õhtul sellest asendist nii kanged. Olen tavaliselt kõhulimagaja. Oh piina.

Mõne aja pärast tuuakse palatisse õhtusöök. Ootasin ühte kuivikut või poolt klaasi jogurtit. Selle asemel saan nagu peenes restoranis kolm väikest malmist, kaanega kausikest puidust alusel ja ilusa kandilise taldriku. Värske salat, kalavorm juustuga ja ahjukartulid peekoniga. Õunamahl. Päris, mitte veega pooleks.

Tükk aega vaatan ja kahtlen, kas julgen süüa. Et äkki toodi valesse palatisse. Nokin mõned asjad ja proovisin väheke salatit ja kala. Aga kõhulihaste kokkuõmblemisega on vist kõhuõõne sisu ka kitsamaks jäänud, igatahes saab paarist ampsust kõht täis. Kõige lõpuks tuuakse veel kohv ka voodisse. Jumalik.

Üheksa paiku õhtul saan valuvaigistit, kirjutan märkmeid blogi jaoks ja loen isegi raamatut. Selle päevaga sai korda. Möödas. Tehtud. Elus.

Loe ka neid lugusid