Jaga:     
Blogid

MAI-LIISI BLOGI | Pereliikmete jaoks pole ma muud kui kõndiv kausitäitja (1)

Hapukoor! Ma kordan, hapukoor!

Ja muna. Ehk siis minu toidunipp on lihtne. Need kaks on asjad, mida suudan iga söögi sisse või peale toppida, ning olen veendunud, et miskit nad halvemaks ei tee. Kotletitainas, makaronid hakklihaga, bolognese kaste, risotto (need kaks siis minu edasiarendused originaalidest, vahel ka väääga kauged edasiarendused), tatrapada... kõikjale topin need kaks komponenti ka. Ja mis võiks olla parem kui praetud muna hapukoorega. Lisaks jupike lastevorsti ja mu silmad juba säravad. 

Söögitegemisega on mul tegelikult veidi kehvad lood. Usun, et kui ma end kätte võtan, siis oskan seda täitsa hästi, kuid ma ei ole sellest teost kunagi vaimustunud olnud. Olen oma elus kohustuslikus korras seda niiiiii palju teinud. Kolm last, kõik kaheaastaste vahedega, ise tegin samal ajal kodus tööd. See tähendab seda, et umbes 10 aastat tegin ma iga kuradi päev kolm sooja sööki. Enam ma seda ei suuda/ei taha. Eks ma ikka teen, kuid viimasel ajal on tunne, nagu teeks toitu koolisööklasse. Kogused on ikka massiivsed. Nüüdseks on kaks poissi jõudnud puberteediikka ja kuigi peale vaadates võiks arvata, et ma neid näljutan, siis tegelikult söövad nad nagu loomad. Eriti 14aastane. Hommikuti kolm muna peekoniga, ning hetk hiljem kööki minnes näen, et ta teeb endale sama asja uuesti. Liha võib ta süüa lõputult, ma pole näinud, et piir ette tuleks. Piima joob nii, et istub diivanil oma telefonis ning piimakann on käes. Koogiga teda üksi ei tohi jätta, sööb sünnipäevatorti enne, kui sünnipäevalaps jõuab küünladki ära puhuda (õngitseb küünalde alt samal ajal).

Meie peres on nii, et kui tatar on majas, siis on lapsed söönud. Seda peab mul alati varuks olema. Õnneks on neil lihtne maitse. Lemmikuteks on mannavaht, erinevad piimasupid (olgu, köögivilja-piimasuppi ma pole veel teinud, kuigi ise armastan!), hakkalihakaste, ühepajatoit, kapsa-hakklihahautis, muna igas asendis. :D Eks ma olen ka n-ö tänapäevasemaid toite teinud, kuid enamasti saan siis süüdistuse nende mürgitamiskatses. Nii nende kui minu lemmikud on pärit mu lapsepõlvest. Tõsi, seda ma ei mäleta, et meil kodus oleks tatart söödud, isa meelest oli see koertele mõeldud toit. Ja loomulikult söövad nad ka igast jama... Usun, et käivad iga päev poes (ma ise olen tööl, täpselt ei teagi, mis kodus toimub) ning mingid krõpsud ja limpsid on raudselt teema. Aga see kogus on muu toidu kõrval nii väike, et ma pole keelanud ka. 

Poodi minnes ei haara ma juba mõnda aega korvi, ikka käru. Isegi kui mõtlen, et ainult paar asja on vaja, on lõpptulemus see, et mul on korv toitu ääreni täis ning kõikvõimalikud käed, kaenlaalused ja varbavahed samuti. Imestusega vaatan neid pisikesi jogurtitopsikesi või 200grammiseid juustupakke, olid ajad, kui sain neid isegi osta. Nüüd on mul kõik liitrites ja kilodes. Nädalas kulub juustu umbes 2–3 kilo, liha (sh ka hakkliha) 5–6 kilo, piima 10 liitrit, mune umbes 70 tk, õunu 7 kg... Need numbrid on pärit sügis-kevadisest perioodist, suvel need kahekordistuvad. Oh kuidas ma tunnen puudust koolisööklast! Pean tunnistama, et ökopoodides ma ei käi juba ammu, õrrekanadelt tulnud mune ei osta, maheliha samuti mitte. Ja seda puhtalt majanduslikel põhjustel.  Niikuinii jätan suurema osa oma palgast toidupoodi. Küsimus "millal maksad memme vaeva" kaigub meil kodus igapäevaselt. Olen lastega kokkuleppe teinud (küll ühepoolselt, st mina olen öelnud, et nii on), et kui nad saavad 26, siis hakkavad kinni plekkima oma puberteediaegseid söögikulusid. 

Üldse on mul tunne, et pereliikmete arvates vilgub mul otsaees kiri "Siit saab süüa". Hommikul ärgates, õhtul koju jõudes... mind nähes on esimene küsimus "Mis me täna sööme?" või eriti nõudlik kräunatus kahes suust. Sest ka kasside jaoks pole ma muud kui kõndiv kausitäitja. Vaid mu vana koer vajab mind muuks, tema elaks vist tõesti vaid armastusest ja tähelepanust ära... kuni õhtuni, kui saabub tema söögiaeg ja siis vahib ka tema mind nõudliku pilguga ning käib mul sabas.

1 kommentaar

M
Mariliis  /   20:14, 20. juuni 2017
No, põnevusega lausa ootan uut postitust. Vinge naine oled! Loen ja muigan. Eriti see tisside osa :)