3
fotot
Jaga:     
Tervis

ILUOPI BLOGI | Tunnen end rongi alla jäänuna

Esimene öö pärast operatsiooni üle elatud, alustan uut päeva kella viie paiku. Äkitselt on uni läinud, ilmselt sellest ebamugavast poosist. Jumal tänatud, et õues on peaaegu suvi, ööd on valged ja päike kuldab juba sellisel kellaajal vastasmajade seinu.

Selja ja tagumiku sirutamiseks võtan ette ristikäigu vetsu, tuian natuke toas ringi ja proovin siis rätsepaistet voodis. Õnnestub. Ja aitab seljal puhata. See reguleeritav seljatugi on ikka super! Avastan, et kui pikali olles jalaosa tõsta, puhkab selg jälle uutmoodi. Nii ma sellega tehnikaga siis aeg-ajalt opereerin – jalad üles, selg allapoole, siis jälle vastupidi.

Kõhulihas, mis eile oli valublokaadi mõju all, on hakanud täna end tunda andma, lisaks küljed, millele tehti rasvaimu. Need on kohe erakordselt valusad, puutuda ei saa, lisaks on need värvunud lillaks. Ja kurk valutab. Ei teagi, kas sellest, et opi ajal oli seal toru, või konditsioneerist, või on tegu psühholoogilise reaktsiooniga (tead, et ei tohi haigeks jääda ega köhima hakata).

Nii ma siin istun, vaatan seda hommikut, endal nii hirmus hea meel, et hing sees. Mu suurimad hirmud on ületatud. Kartsin ju, et äkki ei uinu ja tunnen opi ajal valu ja siis vastupidi, et äkki pärast ei ärka üles, või kui ärkan, siis juurviljana. Õnneks on kõik hästi läinud – ei tundnud midagi ja üles ärkasin ka. Rääkida ja kirjutada mõistan veel lisaks.

Pean plaani edasi magada, helistan kella ja palun õelt valuvaigistit. Uuesti äratatakse mind kell kaheksa, saan uue doosi valu vastu ja pean endale jalad alla ajama, et esimesele korrusele kohvikusse hommikusöögile aeleda. Sellise sõnaga võib küll mu trepist alla liikumist iseloomustada.

Käia on valus. Kõhuhaav on väga valus, lisaks on liigutades terav valu paremal all tuti kõrval, arvan, et see on dreenist. Aga alla ma saan, kohvik on väga mõnus, uks õuemurule lahti, soe, hele päike sisse paistmas. Head toidud, suur valik, hea kohv. Ainult et isu ei ole. Teised patsiendid on suht noored ja minu meelest soomlased. Mitu on koos mehega. Nemad liiguvad nii nagu poleks midagi viga, ju on ainult rindasid teha lasknud...

Tänasest alustan põletike ennetamiseks viiepäevase antibiootikumikuuriga. Lõunal tuleb dr Kirjanen mu haavu üle vaatama. Kohe kõik plaastrid võeti korraks ära. Paistab, et olen korras ja ilus. Ausalt, isegi kortsus ning lillakirjuna on kõik ilusam kui enne. Rinnad tunduvad nii kõrgel olevat, kuskil lõua all. Olen harjunud, et ma ikka näen, kus nad ripuvad. :) Kõik opijärgsed plaastrid vahetati välja. Ja mis kõige parem – dreen võeti ära! See nii segas mind ja tegi liikumisel haiget. Ja sellest ei tulnud praktiliselt midagi.

Jah, täna on kõhuhaav kõige hullem. Eriti mingid punktid puusa ja naba vahepeal. Rindasid peaaegu ei tunnegi. Ja küljed, need on väga valusad, külili keeramisest ei saa mõeldagi. Aga see-eest on kurk palju parem. Kogu päeva loodad, et miski sind köhima ei ajaks, sest see valu on meeletu. :)

Mida veel täheldan? Isegi vähene söögikogus tekitab meeletu täiskõhutunde ja palju gaase. Olevat normaalne. Higistan ebaloomulikult palju, käed ja jalad on pidevalt märjad. Olevat ka normaalne. Minu näonahk, mis on muidu väga kuiv, on nüüd väga rasvane, kohe rasvakiht on peal. Normaalne. Päeva heledaim hetk on jälle hea kohvi joomine voodis. :)

Järgmine võit on kanüüli käe pealt ära saamine. Mulle kohe üldse need ebaloomulikud lisandid ei meeldi. Söön ilusti ja saan valuvaigisteid tabletina võtta, õhtul enne und ja peale viimast tilgutamist võetakse kanüül välja. Hommikused valuvaigistid saan topsiga öökapile.

Teise päeva õhtul saan võtta päeva kokku, öeldes, et tunnen end rongi alla jäänuna. Kesköö paiku jään rahulikult magama. Ja ärkan poole tunni pärast totaalse paanikahooga: olen kaetud külma higiga, süda peksab, kõht lahti, peas taob, et mida ma endaga teinud olen...!! Pime öö, valu, võõras koht, üksi. Valuga tunduvad ööd nii hirmus pikad. Ajan end püsti, jalutan ringi. Proovin kõike – lugeda, laulda, palvetada. Lõpuks rahunen ja uinun.

Loe ka neid lugusid