Jaga:     
Elustiil

ILUOPI BLOGI | Kõik ajab nutma: kord tänulikkus, kord kahetsus, siis rõõm, siis haletsus

On kolmas päev pärast operatsiooni. Ärkan haiglas taaskord kell viis. Ilmselt valu peale, sest ümberringi on vaikus. Võtan sisse öökapile jäetud valuvaigistid ja uinun uuesti. Seekord äratamise peale kell kaheksa, et võtta ette midagi uut – nimelt viia oma uus keha esimest korda duši alla.  

Õde aitab võtta seljast tugipesu ja haavadelt suured plaastrid. Peenikesed haavaplaastrid jäävad. Ilma elastikpesuta on väga imelik olla, tahaks kõhtu ja tisse kinni hoida, justkui kukuks need muidu ära.
Ühe nibuserva vahelt hakkab verd nirisema. Dreeni avast ajab ka veel midagi välja. Õnneks hoiatati ette, et nii võib juhtuda, seega ei muretse. Dušš on super! Soe ja rahustav.  

Ma olen muidu väga külmavares ja tavaliselt on mul duši alla minnes kananahk, aga peale lõikust on kogu aeg soe, isegi palav. See on väga kummaline. Käed-jalad, mis on tavapäraselt jääs, kuumavad nüüd isegi öösiti.

Peale kuivatamist tuleb õde haavu puhastama ja puhtad plaastreid panema. Samal ajal selgitades,  mida ja kuhu panna, kuhu oleks mõistlik auk lõigata ja kust liimipinda vähemaks võtta. Et ma oskaks kodus ise plaastreid vahetada. Peale dušši saan ka vetsus käidud. Lõpuks! Hakkasin juba muretsema, kolm päeva viimasest korrast möödas.

Selleks ajaks, kui kirurg mind viimast korda üle tuleb vaatama, olen pestud-kustud-kammitud, riides, kokkupakitud, õde koos taksoga ootamas. Kirurg teeb kiirkontrolli, annab teostatud lõikuse kohta dokumendid, juhised edasiseks haavade hoolduseks, valuvaigistite tarbimiseks, hädaabinumbrid jne. Aitäh, dr Pille Kirjanen! Ja aitäh kõigile rõõmsatele ja abivalmitele õdedele, kes siinsete klientide eest nii armsalt ja tähelepanelikult hoolt kannavad! Saan öelda kogu kollektiivile, et super töö! See on olnud siiani minu elu parim haiglakogemus Eestis.

Edasi astun õue, päris ellu, päikesepaistesse. Tehtud! Sõidan taksoga koju. Kõhuhaavaga tunduvad Tallinna tänavad väga auklikud. :)

Kodus on mõnus, aga nüüd tuleb saada hakkama ilma selle toreda voodita, mis mind istuli tõstab või jalgu kergitab, kui tagumik ja selg ära väsivad. Ema on abiks, sätime hulga patju selja alla ja keerame ühe teki rulli jalgade kergitamiseks.

Kuna ilmad on ilusad, olen nii palju kui võimalik aias, päike paistab mu peale, tuul silitab nägu. Sirelid on õide puhkemas, samas kui naabriaia kirsid on oma õitsemise kõrghetkes, iga suurem tuulepuhang vallandab valge „lumesaju“. Istun aiakiigel, kuulan muusikat ja olen jälle nii õnnelik, et hing sees. Täna siin istudes on mul hea meel, et lõikust ei tehtud novembris, nagu algselt plaan oli, vaid nüüd, suve algul, kui ööd on pikad ja valged, õues on nii ilus, linnud laulavad, õhus on lootust tervenemisele. Niikuinii tunduvad valu ja ebamugavuse tõttu päevad ja ööd nii pikad. Mõtle, kui veel pime ja vihmane ka oleks...

Kogu keha on paistes, kõige valusamad on kõht ja küljed. Külgi ei saa kohe puutudagi mitte. Kaks korda päevas määrin keha Liotoni geeliga, mis peaks paistetust ja verevalumeid vähemaks võtma. Haavad ei leki, valu ei ole talumatu. Valuvaigisteid võtan iga viie tunni tagant, lisaks antibiootikumid, raud ja C-vitamiin. Voodis püüan magada päevitustooli asendis, ülakeha ja jalad tõstetult. Natuke saaks juba külili ka olla, kui need küljed nii õrnad poleks. Mingit söögiisu ei ole. Süda on paha, keha on paha, rääkida ei taha. Midagi ei taha.

Päevad näivad nii pikad, kogu olek tundub ebareaalne ja normaalne elu mägede taga. Tänaval ei liigu üldse inimesi, mis teeb kõik veel ebareaalsemaks. Mu pilt on ainult minu-keskne, näen, kuulen, tunnen iseennast nii teravalt, et kõik, mis jääb 10 meetri kaugusele, on juba kosmos.

Kolmanda päeva kokkuvõtteks saan öelda, et see päev on kõige hullem. Lisaks ajab kõik nutma. Mitte otseselt valu, vaid ei teagi – kord tänulikkus, kord kahetsus, siis rõõm, siis haletsus. Tundub, nagu elaksin kõiki viimaste päevade emotsioone läbi, ka seda keha valu, mida ma narkoosis ja valuvaigistite tõttu ei tundnud. Jalutan aias paljajalu kastesel murul, kuulan muusikat ja pillin...