Jaga:     
Blogid

MAI-LIISI BLOGI | Mul pole mingeid plaane ega ootusi, sest kuhu jääb muidu müstika?

Suurem osa nõustajaid ja eneseabiraamatuid räägib meile, kuidas peame asju kirja panema, tegema nimekirju ja neid järgima. Et elus oleks eesmärk ning nii on lihtsam neid täita.

Mina, lubage tutvustada, olen täiesti listitu naine. Ma pole oma elus koostanud mitte ühtegi nimekirja. Ma ei ole kirja pannud oma karjääri kulgu. Ega seda, mida ma oma elust ootan. Mida poest osta. Mida sel aastal teisiti teha. Ma pole kõiksusele teada andnud, millist meest ma oma ellu ootan. Mul nimelt pole õrna aimugi, mitte ühegi asja suhtes. 

Mul puuduvad ootused, plaanid tulevikuks. Noh, eks ma midagi ikka ootan, kui nüüd pingsalt mõelda. Kahe päeva pärast algab viis nädalat kestev puhkus, mille veedan koos lastega, seda ootan. Siis kui see läbi, tean, et hakkan ootama, millal lapsed ükskord kooli lähevad, et saaks mõnusa sügistalvise rutiini tagasi ega peaks kogu aeg nende aega ise sisustama. Hmm. Järgmist palgapäeva ootan. Filmi „Oma näoga onu“ linastumist ootan, eelmine Maimikute film oli puhas nauding. Järgmist söögikorda ootan muidugi ja seda, millal saaks voodisse viskuda. Põhjakonna kontserte ootan... aga ega rohkem ei meenu ka. Needki on n-ö pastakast välja imetud, ma ei mõtle tegelikult neile kogu aeg.

Hiljuti oli see listide teema ühe sõbrannaga arutusel. Temale meenus enda puhul vaid üks list, kus on üks asi. Listi nimi on „Mida lähiaastatel teha“ ja sisu oli minu jaoks äärmiselt sümpaatne. Nimelt on ta kuulnud kukkede muuseumist, mis asub kuskil Venemaa väikses linnas. Loomulikult palusin end kohe kaasa võtta, kui ta minema hakkab, ning peaaegu panime ka plaani paika. Täpselt niipalju, nagu me seda tavaliselt teeme, kus lõpetame teema lausega „Aga vaatame jooksvalt siis, eks“. 

See jutuajamine meenutas mulle, et tegelikult on minulgi selline list ja seegi koosneb ainult ühest asjast. Mina lugesin aastaid tagasi kuskilt Eesti meediast, et keegi käis Venemaal vaskpuhkpillide festivalil. See arvustus oli nii lahe! Ning kuna ma ise olen äärmiselt suur puhkpillifänn, siis sai samal hetkel plaani võetud, et sinna ma pean saama. Mul on lausa silme ees, kuidas algul lähme rongiga ja siis edasi bussiga ja viimased kilomeetrid läbime eriti vanas logisevas bussis või hobuvankris! Kuidas juba hommikul alustavad vene rahvusest mehed pasunahelidega rongkäiku mööda tolmust külatänavat, lapsed ja naised jooksevad kaasa ning tantsivad. Mina löön aknad valla (ööbin ju sealsamas külatänava ääres vanas siniste aknaraamidega talumajas) ja kiirustan välja, et sellest kõigest osa saada. Ohh! Küll see oleks vahva! Tegelikult kardan, et see asi näeb hoopis teistmoodi välja, on suured lavad ja palju inimesi ja keegi pole rahvariietes... Aga unistada ju võib! Eriti kui see on su ainus unistus.

Hiljuti käisin oma elu esimesel koolitusel, kus suunati/õpetati, kuidas võiksin oma elu elada. Mida mõelda, mida tunda. Üheks teemaks olidki nimekirjad. Ja mis ma teada sain? Tuleb välja, et neid koostataksegi, et osa naisi paneb punkt punkti haaval kirja, millist meest oma ellu soovib. Mitte kaks-kolm punkti, vaid kümme või isegi rohkem! Mul kippusid seda kuuldes kulmud ikka reaalselt kuklasse ja jäid sinna jupiks ajaks, ehk siis umbes nii kauaks, kuni listi ettelugemine aega võttis. Jupp aega, ma kordan.

Mulle tundub selline listi järgi mehe otsimine hobuse kauplemisena. Et vaatan, kas hambad on korras. Olen ise olnud mõni aeg tagasi Tinderi aktiivne kasutaja ja kui vestlust alustati küsimustega „kui palju sa kaalud“, „mis su jalanumber on“, „mis värvi juuksed sul päriselt on“ jne, lõpetasin mina selle vestluse ära. Võimalik, et ennatlikult, äkki oleks sealt midagi suurepärast tulnud, kuid ma ei ole nukk. Ma olen isiksus ja otsin seda ka teistest. Kui sul on nimekiri, siis kuhu jääb müstika, ootamatused, üllatused? Sellisel juhul on sul võimalus pettuda mitu korda rohkem, sest sa eeldad midagi. Kui sa ei eelda, siis on võimalus üllatuda. Pauk võib tulla (ning äärmiselt tihti ka tuleb) luuavarrest.

Tegelikult unistan siiski veel ühest asjast. Et saaks enne järgmist nädalat endale auto, millega Narvas ja Setumaal ja Hiiumaal kuu aega seigelda. Mu praegune punane nunnu on hetkel rivist väljas. Aga noh, eks ma vaatan jooksvalt, kuidas see asi laheneb.