3
fotot
(Krõõt Tarkmeel)
Jaga:     
Elustiil

EKSPERIMENT: peet põsepunaks ja kummelitee juuksepalsamiks ehk kuidas olla tõeline eestlane

Järgmisel aastal tähistab meie kodumaa suurt juubelit. Mis tunne on olla tänapäeva maailmas tõeline eestlane? Kas valitsuse üle virisemise võiks asendada sokikudumine? Kas rahvuskala võiks olla maitsvam kui teine eestlane? Tahaks ju loota!

Minu plaan on kuu kestva eksperimendiga välja selgitada, kui lihtne on oma elustiili integreerida tõeliselt eestlaslikke asju. Kohe meenuvad naljad, et Eesti kiirabi tunnuslause võiks olla “Aeg parandab kõik haavad” ning kord elanud üks eesti mees, kes armastanud oma naist nii väga, et oleks seda talle peaaegu öelnud.

Ent kui õige eestlane ma ise olen? Juuksed on mul Jõgeva kollase karva ning silmad rohekashallid kui sügisene meri. Minu juured ulatuvad Võru-, Pärnu- ja Saaremaale, kuigi isa poolt olen juba mitmendat põlve tallinlane – kangete Kopli kalurite järeltulija! Olen tantsupeol tuljakut tantsinud ning laulupeol kaare all Ruja “Rahu” kaasa lõõritanud.

Nõrgemaid külgi jagub aga ka: veimevakas laiutab mul tühjus, horoskoopidesse suhtun kõhklusega, suuskadel valmistaksin ETV sporditoimetusele vaid piinlikkust, “Tõde ja õigust” olen lugenud kõigest ühe osa ja ilma üle porisen kahtlaselt harva.

Samuti on mulle vastukarva kannatuste kummardamine. Ei, elu ei pea koosnema vaid tööst, vaevast, rassimisest ja naabrist parem olemisest. Meie päevad oleksid palju kirkamad, kui Tammsaare oleks oma kuulsusrikkas lauses pisikese paranduse teinud: “Tee tööd, puhka veidi, ja siis tuleb ka armastus.”

Põsed nagu peedil

Nüüd sätin tööleminekuks selga villase veripunase Lihula rahvariideseeliku, sobitan juurde kurejalakarva sukad, tagasihoidliku musta pulloveri ja nahktagi. Kodumaa parim tütar väikese mässajageeniga! Meenub, kuidas astusin kolmandas klassis Kodutütarde ridadesse ja püsisin seal täpselt kümme minutit. Nimelt jäi mulle reegleid lugedes silma, et alati tuleb ema sõna kuulata ja kodutütre tuba pole kunagi sassis. Teadsin, et ei suuda seda lubadust pidada. Läksin hoopis ukakat mängima.

(Krõõt Tarkmeel)

Kuna väljas on sadanud lörtsi, kõnnin aeglaselt, sest ei taha oma seelikut sopaseks teha – mu kõnnak on tavapärasest galantsem, ma justkui hõljuksin või liiguksin aegluubis. Bussis istun terve sõidu uhkelt sirge seljaga, sest peenikese piha eest vastutav kirivöö takistab end longu laskmast. Paistab, et tüdrukust on äkitselt sirgunud naine! Minu suureks rõõmuks ei saada mind ükski halvustav pilk – vastupidi, komplimente rahvariideseelikule muudkui tuleb.

Ema jagab mulle oma vanaema ilunõkse, neist kahele annan võimaluse. Esiteks loputan juukseid tummise kummeliteega, kuna see pidavat neile imetabase kuldse läike andma. Kummelitee teeb oma tööd laitmatult – juuksed säravad kui karbist võetud Barbie-nukul. Ainus mure on see, et tugev kummeliaroom saadab mind terve päeva ja pean lausa kaks korda vastama küsimusele, kas olen haige.

Teiseks aga võlun puna palgele pigmendirikka peedimahlaga, mis on muide lillam kui kaaliumpermanganaat. Sellest hoolimata marsin, peedipott kaenlas, peegli ette ja tupsutan ettevaatlikult mahla põskedele, seejärel huultele. Ja ennäe imet! Ma ei näegi välja nagu Tipp või Täpp. Peedimahl sulandub nahatooniga ootamatult hästi ning huuled on marjatooni ja magusad. Tahaks seda pigmenti lausa purki püüda! Seega, kui põseruuž otsa saab, tõmba keedupeediga üle palge ja asi naaskel!

Minu esimesed sokid

Mu vanaema tooks kudumisolümpialt koju kulla. Minul on see geen kaduma läinud, ent nüüd otsustan end käsile võtta. Esmalt saan vanaemalt hunniku maavillaseid lõngajääke triibuliste hea tuju sokkide tarbeks. Kui esimene ring neljal vardal kulgeb pigem vaevaliselt, siis teine ja kolmas on juba täitsa nauditavad. Lõpuks koon esimese õhtuga valmis kolm tummist triipu. Silun veel soonikut ja vaatan, et päris ilus teine. Järgmised õhtud lausa kibelen kuduma ja magan pärast seda nagu karu. Kannaosa pusin valmis aga meistri valvsate silmade all. Kas teadsid, et kudumine leevendab stressi, parandab tuju ja keskendumisvõimet ning vähendab ka dementsuse ohtu?

Sokid saavad valmis nagu naksti. Natuke lapergused küll teised, aga see-eest soojad ja südamega tehtud. Õnneks sahistab elukaaslane neis meeleldi ringi ning vanaema lohutab, et järgmine paar tuleb ilusam.

Nagu käkitegu!

Ütlen ausalt – leivategu tekitab minus aukartust. Enne asja kallale asumist küsin nõu oma meheemalt ja tädilt, kes on saavutanud rahvusroa küpsetamises kõrgema taseme. “Leib vajab aega” ja “kõik on tunnetamise küsimus”, filosofeerivad nad. Oeh, mis siin ikka põdeda, hakkan lihtsalt pihta. Panen õhtul taina kerkima, mässin kausi hoolikalt rätikusse ja soovin tulevasele leivale ilusat und.

Hommikuks on juuretis oma töö teinud. Asun innukalt järgmise etapi kallale. Kuna mul on ainult üks leivavorm, saan kõik sammud kolm korda läbi teha, mille käigus mõistan, et leib on üks kapriisne tegelane, kes nõuab kamaluga aega ja tähelepanu.

Eeskujulikult juhiseid järgides lükkan esimese leiva ahju. Kui küpsemisaeg saab täis, on ärevus laes. Toas on nii hea lõhn! Näen juba vaimusilmas, kuidas määrin krõbeda koorikuga seemneleivale taluvõid ja seda siis aplalt ampsan. Minust võib veel pagar saada! Käsitööleivameister Kelly – ei kõla üldse halvasti... Õnnis naeratus kaob näolt, kui lõikan leiva lahti ja see on seest toores. Ei ole võimalik! Selleks ajaks on vormi juba hõivanud leib number kaks, mis tähendab, et esimene üllitis jääb mõneks tunniks ootele.

Südaööks on kõik kolm leiba valmis. Kuna tainajagamises olen olnud täielik tainas, tuleb viimane eksemplar küllaltki askeetlik, umbes šokolaaditahvli kõrgune.

Kelk kuumaks

Mäletan lapsepõlvest, kuidas vanaisa Soome kelk libises mööda külateid nagu kulda. Kuna ma pole aastaid kelguga sõitnud, ootan pikisilmi, et lumi maha tuleks ja saaksin vanavanematelt seda laenata.

Kui see õnnistatud päev lõpuks kätte jõuab, paugub väljas pakane ning mu nägu on ilma peeditagi punane. Pole hullu, ajan kelgu kuumaks ja käin kilomeetri kaugusel poes ära – vanasti sai ju iga päev seda maad sõidetud. Vanaema ja vanaisa vaatavad imestunult, kuidas ma kelgu garaažist välja ukerdan ning punaseeliku välkudes teatan, et lähen nüüd poodi. Väärtusliku sõiduvahendi kaitsmiseks on mul kaasas rattalukk ja seljas väike märss poekauba tarbeks.

Olles jõudnud paarisaja meetri kaugusele, tajun, et ei tunne enam oma nina, sõrmi ega varbaid. Ripsmed on härmas ja pood oi kui kaugel! Nostalgialainel surfates olen unustanud ühe olulise pisiasja – nimelt 24 aastat tagasi sõitsin kelgul kasukas ja karupükstes, istudes sakste kombel lambanahal. Mis ma nüüd siis teen? Minna või mitte minna? Lõpuks pööran otsa ümber ja liuglen hoovi tagasi. Tuppa jõudes ootab mind tassike kuuma teed – vanavanemad on kogu etüüdi aknast pealt vaadanud.

Püha õhtusöömaaeg

Kui sõpradega õhtusööki planeerime, kalduvad ettepanekud sushi, kevadrullide ja muude eksootiliste roogade poole. Kui tuletan meelde oma tõelise eestlase eksperimenti, olen sõpradele tüütu kui moe pärast veganiks hakanud hipster, kes armastab oma toidueelistusi igal võimalusel mainida.

Veebilehelt eestitoit.ee leiab traditsioonilisi roogi, mis on saanud moodsa kuue: kuidas kõlab täistera-suitsuräimeküpsetis õrnsoolasilgu ja koduõluželeega? Retseptipangast leian foto mururohelisest püreesupist, mida ehib koorest joonistatud filigraanne Eesti kaart (koos saartega!). Jääb ära, selleni minu oskused ei küüni. Heal juhul saan hakkama Peipsi järve meenutava hapukooretörtsuga... Valituks osutub kreemjas peedipüreesupp, sest nii saan kasutada ka keldris talvituvaid, Vääna paeses pinnases kasvanud magusaid peete, ja vürtsikilusuupisted heeringamarjaga, sest küpsetasin ju leiva!

Poes otsustan soetada vaid Eesti tooteid. Lettide vahel ringi uidates leian end äkitselt oma lemmikvahest, kus mu tee lõikavad ära vanad sõbrad – kookospiim, riisinuudlid ja karri. Äkitselt kuulen, kuidas õlal istuv riisimütsikest kandev paharet sosistab kõrva: “Võta-võta! Sul tuleb bataadikarri ju nii hästi välja.” Ei, ma ei murdu! Marsin hoopis sirge seljaga kassasse ja kujutan ette, kuidas kilupakil ilutsev merekaru mulle õige otsuse eest silma teeb.

Õhtusöök kulgeb edukalt: leib saab otsa (isegi see kahesentimeetrine), isetehtud kohukesed maitsevad nagu päris ja rahvariided jäävad peediplekkideta.

Soovitan proovida!

Nende nädalate jooksul veetsin tavapärasest rohkem aega esivanematega, õppisin uusi elutarkusi ja tühjendasin hoogsalt vanaema hoidisekeldrit. Kuigi patriotism võib poes kalliks maksma minna, säilib usk, et toetan sellega kodumaiseid tootjaid ning minu toidulauale ja riidekappi jõuavad eetiliselt valmistatud head puhtad tooted.

Selgus, et pastlad sobivad spordiklubi jooksulindile imeliselt. Küll aga tasub need jalast võtta joogat tehes, sest allavaatava koera asendis pole nahkpapud kuigi mugavad. Veel sain teada, et kudumine on suurepärane meditatsioon ja unerohi.

Kogu selle vaaritamise ja askeldamise kõrvalt veendusin, et tee-tööd-ja-näe-vaeva-elufilosoofia võiks nüüd mõneks ajaks põlu alla jääda. Selle asemel luba endal ja teistel hinge tõmmata. Võta aega puhkuseks ja patareide laadimiseks, sest muidu läheb kõik ilus – Eesti suvest lõbusate hetkedeni kallite inimeste seltsis – sinust lihtsalt mööda.

Täismahus artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2017. aasta veebruarinumbris.

Loe ka neid lugusid