(PantherMedia / Scanpix)
Jaga:     
Elustiil

ILUOPI BLOGI | Kolm nädalat tagasi ei uskunud ma, et kunagi enam püsti saan

Kaks nädalat peale oppi pöördun täielikult tavaellu – mu energia on tagasi, kurbus kadunud, valud peaaegu olematud (kuigi kõht tundub sageli kõva ja nagu betooni täis valatud). Riietega ei saa arugi, et midagi oleks teisiti, kõhust enam kinni hoidma ei pea, saan kükitada, käia erinevas tempos, ehk ainult natuke küürus.

Enne esimest tööpäeva (kaks nädalat peale lõikust) saan Kotka erahaiglas kokku dr Kirjaneniga. Ta vaatab oma töö üle, kiidab paranemist, eemaldab õmblustest viimased välja paistvad niidiotsad ja sõlmekesed, tõmbab süstlaga kõhuõõnest välja sinna kogunenud verist vedelikku. Kirjeldatud tegevusel on kindlasti kena meditsiiniline nimetus ja selgitus, aga kuna ma vestan oma loo tavainimesena, tehnilistest ja meditsiinilistest üksikasjadest vähe jagades, kasutan vaid lihtsaid märksõnu – à la lõikus, paranemine, armid, väikesed tissid, lame kõht jne. Igatahes on kõik korras ja võin rõõmsalt suvele vastu minna.

Naasen tööle. Olen esimesel nädalal liikumiselt pisut aeglane, aga pea töötab seda kiiremini. Need, kes asjast ei tea, ei saa midagi aru.

Kolmandal nädalal kodus teipe vahetades ehmatan, et üks osa kõhust on natuke inetumaks läinud, kui ootasin. Naba alt on armi ühest kohast läinud haav punakaks ja hakanud ajama mingit löga välja. Sama ühe rinna juurest. Hakkan pabistama, võtan ühendust haiglaga. Nad rahustavad mu maha, pidi olema normaalne, tuleb ainult haava igapäevaselt edasi puhastada, erihooldust ei vaja. Parem tulgu välja kui koguneb sisse.

Järgmisel päeval duši all kätt tõstes lööb valu rinda ja avastasin äkki, et rind on kõva. Ehmatan jälle jalad nõrgaks (olen ennegi maininud, et olen supermuretseja). Masseerin siis sooja duši all, kuni rind läheb pehmeks, panen duši järel peale Liotoni geeli. Õhtul ja järgmisel hommikul masseerin veel ja õnneks läheb see üle, rinnad jäävad pehmeks.

Tahtsin juba nüüd alustada armiraviga, aga kuna mingid kohad on veel n-ö vedelad, ootan natuke. Ootan oma uue visiidini, mis on kokku lepitud järgmiseks nädalaks, ehk täpselt kuu peale operatsiooni.

Seniks aga, mis on need asjad, mis mind praegusel hetkel veel tervena ei lase tunda? Näiteks see, et kuskil teisest-kolmandast nädalast on rinnad muutunud õrnaks, nibud kohe üli-ülitundlikuks. Käin vatitupsud rinnahoidjates ja proovin, et midagi vastu ei läheks. Rinnad on nii palju valusad, et kõhuli magamine ei ole mõeldav ja külili on ebamugav. Kuigi natuke aega kannatab olla.

Kui istun pikemalt, näiteks bussis või tööl, ja pean püsti tõusma ja kohe käima hakkama, tõmbab kõht nii kõvaks, et kõndida on keeruline. Tekib jälle see tunne, et betoon kõhus. Siis uiman küürus seljaga natuke aega. Või jään seisma, püüan end vaikselt sirgu ajada, seejärel saab jälle normaalselt liikuma hakata ja kiirust arendada.

Aevastamine ja köhimine on endiselt kohutavad. Pilti just eest enam ei võta, aga natukeseks ajaks tekib kohutav valu kõhulihasesse. Õnneks see leebub masseerides kiiresti. Küljed ja alakõht on imeliku tundlikkusega – pole nagu päris „see“. Katsud ühest kohast ja tunned teisest kohast. Ja kui mees või massöör sellest piirkonnast käega üle tõmbavad, saaks nagu elektrit ja külmavärinad jooksevad üle. Aga ilus olen! :)

Alustasin uuesti joogaga, teen kiirkõndi (joosta veel ei tihka). Täpselt kolm nädalat peale oppi käisin kontserdil, sain isegi tantsitud ja tunde jalul seistud, täitsa OK. Ühel hetkel avastasin, et kui inimesed laulu peale plaksutasid ja röökisid, siis mina ka karjusin – täiest kõrist taeva poole, suurest rõõmust, et ma siin seista saan – kolm nädalat tagasi ei suutnud ma mõelda, et ma kunagi enam isegi püstigi võiks saada.