(PantherMedia / Scanpix)
Jaga:     
Seks | Seks

NAISED NÕUAVAD: paremat pornot, palun!

Märkamatult käis ühiskonnas klõps, mille järel läksid miljonid naised ostma raamatut, mida varem oleks lihtsalt pornoks nimetatud. Ka pornofilmide vaatamine on äkitselt okei. Kuidas aga leida kvaliteetseid „täiskasvanute filme“, mis kõnetaksid just naisi?

Alustuseks esinen ausa ülestunnistusega: mulle meeldib porno ja ma olen selle vaatamise poolt.

Olgu, pisut ma valetasin ka. Või vähemalt ei rääkinud kogu tõde. Mulle meeldib nimelt hea porno, aga mõnikord tundub, et see eksisteerib ainult minu kujutluses. Täiesti ausalt – olen nii mõnigi kord leidnud end mõtisklemast, et voh, kui mina oleksin pornorežissöör, küll siis alles oleks maailmas häid filme!

Ilmselt on paljud lugejad minuga nõus, et suurem osa selle žanri filmidest on täielik saast. Puhtesteetiliselt, isegi ilma feministlike kaalutlusteta. Laialt üldistades – sellistes filmides osalevad enamasti paksu krohvikihiga kaetud naised, kelle emotsioonid mõjuvad umbkaudu sama ehtsalt kui nende rinnad.

Kas järgnev tundub kuidagi tuttavlik?

Meelas teismeline (no tegelikult ikkagi – loodetavasti – täisealine, sest muidu ta seal ei oleks) või küpsem naisterahvas, kes on oma teismelise tütre garderoobi pihta pannud, on kohas x. Seal on üks kuni mitu meest, kes võtavad ta auto peale ja viivad kohta y. Ükski neist meestest ei ole kunagi kuulnud, mida võiks tähendada eelmäng. Või siiski – see on miski, millega saab hakkama umbes 20 sekundiga, ja seejärel võib peenise naisele kurku lükata, eks? Kui mees/mehed naise vähesed riided ära rebivad ja kõik kujuteldavad avaused täidavad, kriiskab naine rõõmust (kuigi tema häält võiks segi ajada ka surema hakkava antiloobi omaga). Lõpuks ejakuleerivad mehed talle näkku ja naine ümiseb rahulolevalt.

Mis on sellel pildil valesti?

Ma mõtlen, kui vastata veidi konkreetsemalt, mitte vaid sõnaga “Kõik!”. Peamine probleem on minu meelest selles, et tavaliselt pole niisugustes filmides mitte ühtegi stseeni, millega (naissoost) vaataja end samastada saaks. Seega pole muidugi ka ime, et mõne usutava emotsiooni leiab sealt harva.

Kui rääkida erootikafilmidest, siis legendaarne “Emmanuelle” on ju päris võluv. Erinevalt selle ma-ei-tea-mitmekümnest järjefilmist. Suurem osa erootikafilme, mida mina näinud olen, on aga kippunud minema seda teed, et kõik toimub mingisuguses veidras uinutavas tardumuses, millest on võimalik eristada ainult seda, et ilusad (ja enamasti pornofilmide kehadega võrreldes oluliselt vähem silikooni sisaldavad) kehad nühivad end aegluubis üksteise vastu. Kui sellele lisandub a) dialoog, kus kas või imepisikene osa inimeste jutust tundub usutav või vaimukas, b) inimesed, kes oskavad näidelda, siis üldiselt ei nimetata seda enam erootikafilmiks, vaid Hollywoodi hitiks, kuhu kõik keiraknightleyd ja milakunised kandideerivad nagu murdu.

Aga mida üldse näitab see, et selliseid filme tehakse ja vaadatakse? Kas tõesti on põhjus näiteks selles, et naiste seksuaalsust on aastasadu alla surutud ja nüüd on lõpuks käes vabadus ja – noh, kõik läheb. Peaasi, et meil lubatakse avalikult lugeda “Viitkümmend halli varjundit” ja telekast/arvutist vaadata, mis pähe tuleb. Seksi vaatamine on lubatud, seksist lugemine on lubatud, see kaalub üles loetava/nähtava kvaliteedi, eks?

Loomulikult olen minagi selle poolt,

et ma võin lugeda ja vaadata, mida süda ihaldab, aga nüüd tahaks juba, et mul oleks ka reaalne sisuline valikuvõimalus. Raamatud, mille oleks kirjutanud hea autor, kes ei pea seksi alaväärseks teemaks. Filmid, mille oleks lavastanud hea režissöör…

Ma usun, et ma ei ole üksi, kui ütlen, et naised tahavad pornofilmides näha seda, kuidas naisel on hea. Ja natuke loomingulisust, paluks. Mitte mehaanilist panemist. Spordi jaoks on ju teised kanalid.

Aga kas see, et mina ei ole heade seksiteemaliste raamatute või filmidega kokku puutunud, tähendab tingimata, et neid ei olegi? Tänapäeval on sellistele küsimustele muidugi üsna lihtne vastust leida. Alustuseks lööd Google’isse märksõnad “porn for women” ja ma võin kinnitada, et sa ei jõua kokku lugeda neid vasteid, mis sealt tulevad. Mina vähemalt ei jõudnud.

Üks võimalik lahendus on vintage-porno. Tegelikult ka.

Paari aasta eest osalesin ühes katses – mulle anti kuuks ajaks täiesti uus arvuti. Pidin seda kasutama nagu oma arvutit ikka, selle tingimusega, et viirusetõrjet ei tohi peale panna (katse eesmärk oli välja selgitada, kui hirmsaid asju mu arvutisse selle aja jooksul tekib). Suure klišeede-sõbrana otsisin seepeale internetist ca 8 GB suuruse vintage-porno kogumiku, mis osutus ülimalt huvitavaks. Ei, ma ei ole kõiki neid filme läbi vaadanud. (Porno kui žanr ei ole minu arust üleüldse mõeldud selleks, et seda algusest lõpuni läbi vaadata ja siis kunstiline katarsis saavutada. See katarsis tuleb muult pinnalt, pole kuigi kunstiline ja ühtlasi ei nimetata seda katarsiseks.)

Kuid üllatusena selgus,

et nii mõnelgi selle kogumiku filmil oli väga huvitav taust, lahedad dialoogid ja näitlejad, kes kahtlaselt sarnanesid päris inimestega. Näiteks “The Opening of Misty Beethoven”, 1976. aasta film ja pornotõlgendus George Bernard Shaw’ näidendist “Pygmalion” (mida teame peamiselt “Minu veetleva leedi” nime all). Pornoversioonis kohtub seksuoloog pehmelt öeldes kehva tööd tegeva prostituudiga ja otsustab kujundada temast kirejumalanna. Suurema osa filmist moodustab seejuures üsna vaimukas dialoog. Vaimukate dialoogide poolest on tuntud ka “Deep Throat”, 1972. aasta film, mille peaosades mängisid Linda Lovelace ja Harry Reems.

Nii et vintage-porno hulgast on üsna suur lootus leida huvitavaid ja tõepärase(ma)id filme. Teisalt on nende filmidega seotud palju negatiivseid lugusid – näiteks on näitlejannad hiljem rääkinud, et neid sunniti tegema asju, mida nad ehk niisama lihtsalt tegema ei oleks nõustunud. Igasuguste haiguste vohamisest rääkimata.

Sest seostub ju porno üldiselt karakteritega, kellel on loendamatu hulk sekspartnereid, aga kes peavad kondoomi kasutamist enamasti ebaseksikaks. Võiks ju oletada, et mõtlev inimene ei juhindu sellistest filmidest, aga vaevalt on iluajakirjad ainus eeskuju, kust naised oma ideaalid leiavad. Või millega veel on meestel ennast ja oma parameetreid võrrelda kui mitte näitlejatega, kes ekraanil paljalt ringi töllerdavad?

Pornotööstuse halb maine

ei ole kurjade konservatiivide välja mõeldud legend. Selles tööstuses on tõesti probleeme. Ainuüksi mõte sellest, et ma võin sattuda vaatama filmi, mille (nais)osatäitjat on sellele tööle sunnitud, on pehmelt öeldes õõvastav.

Aga see ei tähenda, et porno vaatamine iseenesest oleks midagi olemuslikult halba. Briti kolumnist Caitlin Moran kirjutab raamatus “Kuidas olla naine”, et seks ei ole seksistlik, seega ei saa ka porno vaatamine kuidagi naiste vihkamist väljendada. Eristada tuleks pornotööstust ja pornofilmi kui kontseptsiooni.

Aga mis puutub pornotööstusesse, siis eks siin saab tuua ka muid paralleele tarbimisühiskonnaga ja samamoodi oma eelistusi kujundada. Ideaalis võiksime tarbida asju (riideid, jalatseid, mida iganes), mis ei valmi ebainimlikes tingimustes ületööd tegevate ja alamakstud laste (või ka täiskasvanute) abil. Samuti võiks eelistada ka, ütleme, eetilist või fair trade pornot. Kas või sel kujul, et vaatame filme, mida naistele on teinud naised ja/või pornostaarid, kelle seisukohti me teame. Need, kes teatavad, et nad pole valinud seda tööstust mitte raha pärast, vaid on põhimõtteliselt porno poolt.

Mõned näited. Fetiš-pornoga tegelev Sasha Grey ütleb, et vaatas pornofilme juba keskkoolis, aga leidis alati, et sealt on midagi puudu. Nüüd üritab ta pornost kunstivormi teha. Sharon Mitchell pani aluse tervishoiu sihtasutusele, mis on mõeldud just seksitööstuse inimestele. Mikrobioloogia bakalaureusekraadiga Tera Patrick on asutanud oma produktsioonifirma. Mensa klubi liige Asia Carrera alustas andeka pianistina – 15. eluaastaks oli ta juba kaks korda Carnegie Hallis esinenud. Ühtlasi oli Carrera üks esimesi pornonäitlejaid, kes pani algusest lõpuni ise püsti oma veebilehe.

Nii mõnigi haritud pornostaar,

kes on selle ala teadlikult valinud, peab end tegelikult feministiks. Loomulikult on see kaugel radikaalsest feminismist, mis seostab pornot otsekohe prostitutsiooni, alanduste ja muu säärasega. Veidi liberaalsemalt lähenedes võime seda kõike näha ka nii, et seksuaalne objektistamine ei ole kõigi pornonäitlejataride jaoks ühesuunaline protsess, kus mehed allutavad ja naised tegutsevad nende heaks. Need naised tahavad ise pornograafiat suunata.

Pornofilmide režissööridest peavad end feministideks näiteks Madison Young (kes muu hulgas avas naiskunstnikele mõeldud galerii Femina Potens), Candida Royalle (endine pornonäitleja ja firma Femme Productions juht, kelle meelest saab tema filme kasutada ka suhteteraapiaks), Tristan Taormino (ühtlasi ajakirjanik ja kirjanik) ning Erika Lust (keda võib pidada feministliku porno alusepanijaks).

Ehk siis tagasi loo algusesse – naistele mõeldud pornograafia ei peaks olema objektistamine, normatiivse ja piiratud maailma taasloomine. Vastupidi, minu meelest peaks see olema osa vabast seksuaalsusest, kus naine ei pea osalema, vaid kus ta võib ja tahab osaleda (näitlejatena osalevad vähesed, vaatajatena paljud). Head pornofilmid aitavad seksuaalsele vabadusele kaasa, mitte ei pärsi seda.

Vaata siit, mis on levinuimad pornoklišeed.

Täismahus artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2013. aasta märtsinumbris.

Loe ka neid lugusid