(Laura Strandberg)
Jaga:     
Blogid

MAI-LIISI BLOGI | Minu parimad ilunipid

Kui ma rääkisin täna hommikul paarile sõbrannale, et kavatsen seekordses postituses juttu teha oma ilurituaalidest, hakkasid nad naerma. Et väidetavalt oleks seda küll huvitav lugeda. Esimese hooga olin üllatunud, et ohoh, kas nad tõesti arvavad, et mul pole ühtki. Aga mida enam ma mõtlesin, seda enam sain aru, et kõrvaltvaatajatel oli taaskord õigus.

Olen neis iluasjades väga laisk ja äpu. Ei oska korralikult küüsi lakkida, ripsmekoolutaja võtan valepidi kätte, silmalainerist ma üldse ei räägi. Solaariumis käin korra aastas (igal kevadel mõtlen, et peaks oma sinaka varjundiga halli nahka veidi tuunima, kuid üle ühe korra kunagi ei jõua), ripsme- ning küünehoolduses üldse mitte. Vaid juuksuris iga kolme kuu tagant ja korra kuus kulme korrigeerimas. Meigi teen hommikuti umbes minutiga. Kui pittu minek, siis läheb kaks minutit ning panen ka tule põlema, et oleks näha, mida ma täpsemalt teen. Küüsi lakin töölaua taga. See on ainus aeg päevast, kus ma suudan lakil lasta korralikult kuivada. Kus ma ei sebi ringi, ei vaheta riideid, ei paita kassi.

Oma põhilisteks ilurituaalideks pean aga siiski hoopis midagi muud:

  • Lõunaid sõbrannaga, kellele võib rääkida absoluutselt kõigest. Kes käsib elada, nii et tolm taga. Minna ja olla ja mitte kahetseda. 
  • Öiseid vestlusi sõbraga, kes viib mu oma jutuga kuskile väga kaugele. Nii kaugele, et argipäeva tagasituleku mütsatus on selgelt kuulda.
  • Südaöiseid rattasõite suvel, üksi. Kitsad kummid teel sahisemas, ritsikad viiuldamas, lämbe kuumus lajatamas ja sina seal keskel nii kuradima vaba kõigest.
  • Arutamist ja vaidlemist parimate inimestega teemadel "kas kukeseenevaba elu ihalus võib suhte lörri ajada?" ning "voldikluige tähtsus eesti naise elus".
  • Mere ääres, keset tormi oma lemmikmuusika kuulamist – väga kõvasti ja ise kaasa röökida.

Ja kõige olulisem: mul vaja igal hommikul tunnike-poolteist toibuda, mitte rääkida, kohvi manustada, muusikat väga kõvasti kuulata ning lõpupoole ka mõtteid mõlgutada. Tihti teen seda autoroolis või tööle kõndides. Kui alustan, olen mossis, unine, suunurgad allapoole vaevu liikuv inimvare, kuid kui tiir on tehtud... Selge silmaga, naeratav, elust ja lastest ja armastusest kõike teadev naine. 

Kõigile neile inimestele ja hetketele tagasi mõeldes ma naeratan, ning nagu öeldakse, naeratus on parim ehe. Õnnelik naine on ilus naine? Onju. :)