(Krõõt Tarkmeel)
Jaga:     
Elustiil

KLASSIJUHATAJAGA KOHTUMINE: nägin, et kohe saadab mõni lapsevanem oma laua meie poole teele…

Paar päeva enne kooli algust kutsuti kõik värskete koolilaste vanemad klassijuhatajaga kohtuma ning pandi istuma klassiruumi U-kujuliselt paigutatud laudade taha.

Klassijuhataja oli juba sissejuhatuse ära teinud: et see on ta esimene klass juhatada ja et ta on ka väga elevil. Üldse valitses pidulik meeleolu. Kuni klassiuksest astus sisse tema.

Ta oli loomulikult hiljaks jäänud. Nii et käesolevat lugu oleks võinud alustada nii: kui see ema koolimajja jõudis, oli klassijuhatajatund juba alanud. Ja et ka tema poolsõõrikujulise lauainstallatsiooni taha istuma mahuks, pidi klassijuhataja ühe laua sealt välja tõmbama ja hilinenud ema laua taha istutama. Loomulikult minu kõrvale.

Siis palus klassijuhataja esimeseks septembriks lastele kaasa panna perepildi. Et õpetaja riputab need kõik seinale ja siis lapsed saavad oma perest rääkida.

Seda kuulnud, alustas see ema oma etteastet, loomulikult õpetajale vahele segades: “Mida? Perepilti on vaja? Juba ülehomseks? See on ilmvõimatu!” Klassijuhataja mainis, et see võib olla täitsa tavaline pilt, ei pea olema poseeritud või kuskil stuudios tehtud.

“See on võimatu!!!” korrutas see ema.

Nägin, kuidas ka teised lapsevanemad vaagisid mõttes, miks peaks olema võimatu nende perest pilti teha või kooli kaasa võtta. Minu variandid olid järgmised: ema pole enda arvates piisavalt fotogeeniline; ta kärgperes on 23 last ja kui tahaks kõiki peale mahutada, tuleks klassiseina suurem pannoo printida; tema modellileping keelab oma fotosid tasuta eksponeerida. No variantidepuuduse üle kurta ei saanud.

Ja et kõik ikka aru saaksid, et seda fotot klassiseinale ei tule, kordas ema teadet paar korda kõvahäälselt üle.

Seejärel uuris õpetaja, kas kogume klassi raha või ostab igaüks ise vihikud. Kuna selgus, et paljudel on juba vihikud ostetud, jäi jõusse teine variant.

Mispeale tõstis see ema taas häält: mis, kas ta ei saagi ise lapsele vihikuid valida? Ei, igaüks ostab ikka ise, seletas klassijuhataja rahulikult. Märkasin, et kätte oli jõudnud hetk, kus mõne lapsevanema kannatus hakkas katkema.

Siis läks jutt sellele, et loodusõpetuse vihiku ümber tuleb panna roheline paber, eesti keele ümber punane jne.

Et sellest emast aru saada, tuleb mainida tõika, mida ilmselt panin tähele vaid mina, kes ma istusin ta kõrval. Meie ees laual lebasid värsked õpikud ja töövihikud. See ema võttis päris mitu korda uhiuue raamatu nina ette, tõmbas näppudega üle lehtede ning ahmis värsket trükivärvi ninna. See kammis ikka päris sassi, tundus mulle.

Sest ta jätkas juba täiesti valimatult: oota, kuidas see nüüd oli, et lauluõpikule paneme mis värvi kaaned ja matemaatikale mis värvi? Klassijuhataja, kellel oli see esimene klass juhatada ja esimene klassijuhatajatund läbi viia ning kes kindlasti ei tahtnud endast jätta tasakaalutu inimese muljet, seletas rahulikuks jäädes, et loodusõpetusele roheline, eesti keelele punane jne.

Oota, kuidas see nüüd ikka oli, küsis see ema juba ei tea mitmendat korda. Nägin, et kohe oleme tunnistajaks hetkele, kus keegi teine lapsevanem plahvatab ja U-kujuline laudade paigutus läheb üle Õ-kujuliseks, sest üks isa saadab kohe oma laua meie poole teele.

Püüdsin rahulikuks jääda ja osutasin: näe, töövihikute peal su nina ees on paber, kuhu on kõik see jutt trükitud. Minu ees oli ka kommikauss, mille nihutasin heaga enda poole ja sõin kõik magusamad kommid ära, et ta suhkrust lisaüledoosi ei saaks.

Õnneks sai koosolek läbi. Aga olgu see lugu teile õpetuseks, et uhiuute vihikute ja raamatutega tuleb esialgu ettevaatlik olla.

Kolumn ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2017. aasta septembrinumbris.