Jaga:     
Elustiil

MAI-LIISI BLOGI | Eksmees elukaaslaseks: me pole traditsiooniline pere, kuid oleme õnnelikud

Nägin eile televiisoris naist, kelle tõttu mu abielu viis aastat tagasi lõppes. Ja teate... ma ei tundnud mitte midagi.

Tegelikult ei me läinud lahku selle naise tõttu, olime selleks ajaks vaimselt lahus juba umbes kaks aastat. Lihtsalt tema oli see lõplik põhjus, mis asjale punkti pani. Kust polnud enam tagasiteed või kahevahel olekut. Olime abikaasaga rääkinud juba paar aastat, et see on täiesti OK, kui üks meist leiab kellegi teise. Mis teha, armastus oli otsa saanud ja füüsiline pool viimased aastad puudus. Aga kui see kaks aastat hiljem päriselt juhtus, olid tunded ikkagi metsikud.

13 aastat abielu ei saa lõpetada sõrmenipsuga, nagu selgus. Mäletan esimesest poolest aastast vähe, vaid seda, et olin pidevalt hüsteerias ja mu eks rahustas mind kogu aeg. Mu jumal, kui palju me sellel ajal rääkisime! Usun, et rohkem, kui terve abielu ajal kokku. Aegajalt käisid mõlemal hood peal, et äkki ikka prooviks koos edasi, kuid ju see polnud pärispäris soov, sest teoks see ei saanud. Ju see tundus tol hetkel, kui kogu maailm oli kokku varisemas, hea ja lihtne variant. Minul võttis toibumine aega kaks aastat. Esimene pool aastat oli põrgu, peale seda juba talutav. Aga kaks aastat läks aega, kuni ma tundsin, et nüüd olen vaba.

Koos elame me endiselt. Eraldi tubades, mõnikord läheb päevi, kus me ei kohtu, teinekord jälle räägime pikki jutte. See ei olnud plaanitud, lihtsalt elu on nii läinud. Aga muudmoodi ei tahakski. Ma olen pidanud oiiii kui palju kordi inimestele seletama, miks me nii elame. Et ma jään ju oma elust, oma võimalustest ilma. Et ma ei leia iial kedagi uut, kui ma pole vanast lahti lasknud. Aga teate. Ma ei tahagi. Ma ei taha leida endale uut elukaaslast. Lihtsalt ei kujuta ette, et viin lapsed nende oma isa juurest ära, võõra mehe juurde. Või siis hakkame lapsi jagama, nädal siin, nädal seal. Jaa, ma tean, see on paljude laste igapäev ning kui see kõigile sobib, siis on ju hästi. Aga meile ei tundu see sobivat.

Jah, mu lapsed ei näe vanematevahelist hellust, kallistamisi. Aga nad ei näe ka tülisid. Me ei mölise, ei inise, ei vingu. Ei võta teineteise kallal. Nad näevad austust vanemate vahel, sõprust. Teineteisele toeks olemist. Kui me ei oleks lahku läinud, lihtsalt laste pärast teinud head nägu ja kokku jäänud, oleks kodune õhkkond hoopis teine. Nagu see oli enne lahkuminekut. Me polnud kodus õnnelikud. Mõlemad põgenesid, kumbki omamoodi. Mina hakkasin palju trennis käima, osadel päevadel lausa kaks korda. Tema põgenes töösse.

Mäletan, käisin lahutuse ajal päris palju psühholoogide juures. Üks heitis mulle meie eluviisi ette, et mis peremudeli me nii lastele anname. Oh, kui hinge ma seda alguses võtsin! Kuid mida aeg edasi, seda enam hakkasin talle mõttes vastu vaidlema. Jah, me pole traditsiooniline pere, kuid oleme õnnelikud. Me elame, kuidas oskame, proovides võimalikult vähe oma lapsi kahjustada.

Me mõlemad oleme nende aastate jooksul olnud eri suhetes, keegi on alati olnud, kellele mõelda, kellega kokku saada kui aega on. Aga ma olen äärmiselt kõrgelt hakanud hindama üksiolemist. Ei usu, et lähima 5-6-7 aasta jooksul kellegagi kokku kolin, kuid kas peale sedagi? Minult küsis üks 30aastane sõber, kuulates mu arutlusi, et kas ma ei karda üksi jääda. Ei, ma ei karda. Usun, et elul on mulle veel palju pakkuda. Siiani on ta mulle kõike väga heldelt jaganud. Vaimustusi, lapsi, sõpru, armastust, tööd, unistusi.