2
fotot
Jaga:     
Seltskond | Persoon

Evelin Võigemast: ühiskonnas nõutakse, et noor naine ei võtaks sõna muudel teemadel kui lastekasvatamine ja toidutegemine

“Ma ei tunne end selle tugeva naisena, kes ajakirja kaanepildilt vastu vaatab. Aga tahan uskuda, et ka tema on minus olemas. Koos selle osaga minust, kes üksi olles nutab,” ütleb näitleja Evelin Võigemast (37).

Ehkki ta on maininud, et kannab nüüd teistsugust juuksevärvi kui tavapärane tumeblond, ei tunne ma teda ära. Silmitsen hoopis naist, kes, saabunud mustal jalgrattal, lukustab selle tänapäeva lasipuu külge. Tundmatu valdab skandinaavialikku riietumisstiili rafineeritult. Must neopreenjakk, mustad ööliblikakujulised kõrvarõngad, mustad sirge lõikega püksid, kõik äratuntavalt kohalike moetippude looming; mustad peegelklaasidega päikeseprillid, mustad sametised tuhvlid, milles tavainimene küll pedaalida ei suudaks, ja nii tumedad juuksed, et needki on peaaegu mustad. Ta lehvitab.

“Paljud tuttavad käivad must mööda ega ütle tere, ei oska mind aimata nende juuste all,” tähendab Evelin. Värvi ei vahetanud ta siiski omal algatusel, vaid teleseriaali “Pank” finantsjuhi rolli jaoks ning on sellest tööst praegu väga haaratud. “Kuigi juuste värvimine tekitas esimese hooga lausa füüsiliselt kehva enesetunde. Igasugused muutused on mulle tegelikult rasked,” nendib ta.

Smailid ja Beethoven

Tervituskallistusel tundub ta haprana kui kohe koost pudenev linnuluustik, ent see ei tähenda sama mis nõrguke. Tundub vastuoluline? Just nii!

“Ma olen äärmuslik. Vahel olen väga enesekindel ning vahel maailma suurim luuser ja enesehaletseja,” tõdeb Evelin.

See väide leiab kinnitust msn-suhtluses. Ühel päeval on tema sõnumid pitseeritud hüüumärkide ja emotikonidega, kusjuures naer, naer lausa pisarateni esineb tihedasti. Teisel päeval väljendavad ta meeleolu pelgad muusikalingid: Beethoven, Šostakovitš, Rahmaninov, eranditult inimhääleta ja dramaatilised.

“Olen väsitavalt ülevoolav, seltskonnas räägin liiga palju. Samas on mingeid asju, mida ma ei saa üldse välja öeldud,” tunnistab Evelin. “Vahel pelgan öelda, mida päriselt mõtlen, sest kardan, et mind ei armastata siis, peetakse pisikeseks ja väiklaseks. Need mõtted on seotud inimlike tunnetega, nagu viha, silmakirjalikkus ja kadedus, mis on ometi olemas igaühes ning mida ei ole ju viisakas välja näidata. Aga ma tahan olla päris. Ilmselt me kõik tahame näida täiuslikumate, tugevamate ja parematena, kui end sisimas tunneme. Püüame näidata oma sõpradele, kui hästi ja korras on meie elud. Loome fassaadi ja üritame seda ka ise uskuda. Kuid päris on see, mis on oluline.”

Kui koostada kujuteldav pilv sõnadest, mida Evelin sel päeval, ses vestluses kõige rohkem kasutab, siis enim kordubki päris.

Suures plaanis

“Ei ole mõtet rääkida midagi vähimat kui tõde. Sest tõde leiab alati väljapääsu, ükskõik kuidas teda takistada. Ja see on ilus!” laenab Evelin mõtte Amy Winehouse’ilt. Ta peab silmas iseendale tõe tunnistamist, mitte selle kuulutamist maailmale.

“Ma olen lõviema, kaitsen oma koobast ja kutsikaid,” ütleb Evelin.

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse