2
fotot
Jaga:     
Elustiil

„Kui mu buliimia tuli avalikuks, oli mul nii häbi, et jooksin kodust minema.“

Veganist maailmakodanik Karin Ringas (29) tahab aidata inimesi, kes kannatavad samasuguste probleemide käes nagu kunagi ta ise. Noore naise pealtnäha muretu elu varises kokku neli aastat tagasi. Tagantjärele tunneb ta selle eest tänulikkust.

“Krahh oli vajalik, et leiaksin oma südamehääle. Jumal tänatud, et see juhtus nüüd ja mitte siis, kui olnuksin juba vana ega saanuks tänast nautida. Praegu mu elu voolab, raha tuleb sisse, tutvun inimestega, kes mind armastavad ja keda mina saan armastada. Mõned aastad tagasi oli mu ümber palju inimesi, ometi tundsin end üksikuna. Olin 25aastaselt saavutanud põhimõtteliselt kõik, millest unistasin. Elasin Austraalias, mul oli hooliv elukaaslane ning suurepärane töökoht finantsalal. Teenisin väga hästi, ostsin lahedaid riideid, pidutsesin. Mul olid toredad sõbrad ja kaks koera. Sellele vaatamata olin õnnetu.

Elu puruks

Ühel päeval tabas mind paanikahoog. Tundsin imelikku valu, ei saanud hingata, olin kui halvatud. Need hood hakkasid korduma. Ma ei suutnud magamistoastki väljuda, rääkimata töötamisest ja auto juhtimisest. Kõik ajas mulle hirmu nahka. Käisin arste pidi, andsin vereproove, kontrolliti mu aju ja südame tööd – testid leiti olevat korras. Arstid selgitasid, et mu hädad on kinni peas. Ma ei saanud aru: mismoodi ma mõtlen haiguse välja, kui mul on füüsiliselt halb?! Võtsin antidepressante, mis ajasid mu täiesti segaseks. 

Lisaks varjasin buliimiat, mida olin põdenud kümme aastat. Selle aja jooksul õppisin elama kaht elu. Oskasin ses nõiarattas keereldes päris hästi näidelda, kuni parim sõbranna kuulis mind oksendamas ja rääkis sellest mu elukaaslasele. Mul oli nii häbi, et jooksin tol õhtul kodust minema. Mu õudseim saladus oli kapist väljas! Kartsin meeletult, et terve maailm hakkab mind põlgama.

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse

Loe ka neid lugusid