Jaga:     
Elustiil

MAI-LIISI BLOGI | Kui sain 40, ütles poeg, et emme, sul on pool elu veel ees. Ning tõesti!

Viimastel aegadel olen väga palju mõelnud oma elule paarikümne aasta pärast. Eks vanus on ka juba selline, aeg hakata otsi kokku tõmbama.

Olen oma tuleviku suhtes päris elevil. Mulle tundub, et elu läheb iga aastaga aina paremaks. Kui ma sain 40, ütles mu toona 11aastane poeg, et emme, mõtle, sul on pool elu veel ees. Ning tõesti! Ma alles alustan oma elu elamist ja tundmist. Kõik eelnev oli lihtsalt suurest, kõrgete riiulitega ülekoormatud köögist õigete maitseainete ülesleidmine. Nüüd alles läheb küpsetamiseks ja maitsmiseks!

Olen sel teemal rääkinud päris mitme inimesega ning tooksin välja mõned ettekujutused. Paar neist on minu enda omad, ülejäänud kallite sõprade kirjutatud.

Elan ikka veel oma majas, lapsed läinud. Aga igal sünnipäeval ja pühal tulevad nad siia kokku. Kaasas lapsed, pruudid, peiksid, peiksi tädid ja onud… Siis on paar päeva möllu maast laeni ning mina taastun sellest kuu aega. Luban endale, et iial enam sellist tralli ei korralda, kuni järgmise pidupäevani. Kus kõik taas kordub.

Mina enne silmi kinni ei pane, kui kõik filmid on nähtud, mida pean nägema. Kõik raamatud loetud, mida pean lugema. Kõik muusika kuulatud, mida pean kuulama. Ning kõik maitsed maitstud, mida pean maitsema. Lasen end nanoroboteid täis ning elan küborgina kasvõi igavesti. Aga enne ei lähe! Istun veel 90aastaselt tünnisaunas südatalvel, läkiläki peas ja tähekaart laiali pea kohal, kõik aurab miinus kolmekümne käes, ja filosofeerin elu vundamendi üle. Kange džinn-toonik ka kõrtpidi juba tudisevate sõrmede vahel. Ja ikka ootan järgmist kevadet, suve, sügist, talve. Selleks tuleb olla ja innustuda ja nõrkeda õnnest. Kõik pruudid, kes eluajal on kohatud, serveerivad kordamööda veini ja praetud kanapoegi. Nad saavad omavahel läbi ja jutustavad ja vaimustuvad. Las nad sebivad seal kuskil taustal, mina vaatan rahulikult “Godardi”.

Istun kalli abikaasaga oma helerohelise pisikese maja verandal, seljad vastamisi, loeme raamatut ning kasvatame roosiistikuid.

Mu vanaduspõlv võiks olla üldjoontes sama, mis ta mul praegu on. Et lustin. Sedasi rahulikul ja tasasel moel. Ja olen. Niisama. Olemas. Et kui tahan, kuulan transistorit, tahan, joon kisselli, eks. Kui on tuju, astun koju jõudes vanadest väljaveninud alukatest välja, viskan diivanile pikali (noh, võib-olla ei viska, aga laskun tasakesi sohvale, olgem siiski realistlikud. Tegemist on ju VANADUSpõlvega) ja söön otse karbist rosoljet. Et leban voodis ja näksin küpsist, loen valimatult. Et kui ma ei viitsi teed minna kööki keetma, siis taat ajab end ägisedes tugitoolist välja ja vantsib sussi sahinal tegema seda, mida mina ütlen. Tuleb tagasi tuppa ja me nosime midagi, mida ta hommikupoole on küpsetanud, ja joome teed, valitseb õnnis rahu. Akna taga möllab torm, meil on pliita all tuli ja siis teeme musimopsu. Idüll.

20 aasta pärast on mul on pisike majake põllul. Mitte rohkem kui 40 ruutu (piisaks ka vähemast, kuid siis ei mahu mu raamatud ja kleidid ära, seetõttu teeme 40 ruutu). Teisipäeval käin Artises väärikatel kinohommikutel, kolmapäeviti kirjandusõhtutel, neljapäeval klassikalise muusika kontserditel. Ülejäänud aja loen, mõtisklen, jalutan. Rahulik elu koos kasside ja kanadega.

Elagu elu!

Loe ka neid lugusid