2
fotot
Jaga:     
Seltskond | Persoon

STIG RÄSTA KOLUMN: kuulsuse koormaga on Eestis nii, et vahel saad tänu sellele, mida tahad, ja vahel seda, mida ei taha (2)

Jaapanlased ütlevad, et inimesel on kolm nägu. Üks avalikkusele, üks lähedastele ja üks, mida ei näidata kunagi.

Ühed kuulsused Eestis oskavad oma nägusid näidata. Avalikkusele üht ja tegelikkusele teist. See vajab mõtlemist, et kuidas ja millal üht või teist teha. Teiseks järjepidevust, et mingil hetkel, kui otsest vajadust pole, oma päris nägu mitte näidata. Et avalikkusele näitad ennast ühest küljest ja jagad suure suuga oma väärtushinnanguid, aga tegelikult selgub, et oled hoopis keegi teine. Näiteks kaks järelejäänud “Kreisiraadio” meest lõid endale auga välja teenitud kuvandi ja siis tegid ühe hetkega selle maatasa, sest jutt ja teod ei läinud kuidagi kokku. Selleks ongi vaja distsipliini – kui valid avaliku elu tegelasena selle tee, et näitad näpuga, siis vaata, et keegi sulle omakorda näpuga ei näitaks.

Lisaks on kuulsusi, kellest loeme iga päev. Jääb mulje, nagu nad oleksid avaliku elu tegelased, kes ise võib-olla ei teagi, et nad tuntud on. Elu24 kirjutab iga natukese aja tagant ühest staarkergejõustiklasest ja lohakamale lugejale jääb mulje, et ta pressib oma elu avalikkuse ette. Tegelikult võtab meedia kõik lood inimese Instagramist. Meie tegelikku inimest ei tunne ega tea, mis peitub sügavamal tema sees, mis on tema arvamused või tõekspidamised. Tehtud on kuulsus, inimeselt endalt mitte midagi küsimata.

Minust endast ka. Astun naise ja lapsevankriga tänavale ja juba jääb keegi nii vaatama, et ise peaaegu auto alla kõnnib. Pead pöörduvad iga nurga peal, aga õnneks pole keegi väga tülitama kippunud. Vahel vaadatakse nii pingsalt otsa, et pean mõtlema, kas pole tegu tuttavaga, aga ei – täitsa juhuslik inimene.

Olen sellega harjunud ja uksest välja astudes vahin oma nina ette – uudistavad pilgud tekitavad lihtsalt ebamugavust. Vahel juhtub ka, et marsid sedasi mõnest tuttavast mööda. Mõni julgem tuttav ütleb meetri pealt tere, mõni aga kõnnib mööda ja mõtleb, et on, raisk, ülbeks läinud.

Loomulikult tuleb ette toredaid juhtumeid, kui lapsed või noored fännid sind poes munaleti ees ära tunnevad. Kihistavad ja siis jälitama hakkavad, vahel telefon käes või pliiats näpu vahel. Siis olen mõnel korral ka ise öelnud, et tule võta see pilt või autogramm ja lähme edasi. Mäletan, kuidas olen ise närveerinud, julgemata autogrammi või pilti küsida. Paar aastat tagasi ei julenud seda paluda Lembit Ulfsakilt ja mõned nädalad tagasi Arvo Pärdilt. Mulle oleks väga meeldinud, kui Arvo oleks öelnud, et kuule, tule võta oma fotokas ja teeme selle pildi ära, mida sa jälitad mind siin.

Omaette tegelased on need, kes mööda minnes umbes meetri kauguselt sosistavad su nime. SSSTIIIG… on nii selgelt susisev, et selle kuuleb alati juba kaugele ära. Indias kutsutakse niiviisi ettekandjaid – psst –, see tekitab helisageduslikult sellise võnke, mida on väga hästi kuulda ka lärmakas ruumis.

Kuulsuse koormaga on Eestis nii, et vahel saad tänu sellele, mida tahad, ja vahel seda, mida ei taha. Vahel jõuab su avalik elu mõne ajakirja kaanele ka nii, et sa seda ei soovi, ja vahel on jälle nii, et sa tahad seda, aga keegi teine ei taha. Näiteks kui soovid, et sinust räägitaks, ja koostad oma tööuudise kohta ise pressiteate. Alles hiljuti avaldasime ühe teate töövõidu puhul, mille kallal olime nokitsenud pea kolm aastat – aga sellest kirjutati väga-väga põgusalt. Väike nupp ilmus kuskil muude pealkirjade vahel. Siis aga lähed sööma, teed lapsega ühe klõpsu, paned Instasse ja see foto ilutseb suurelt ja esimesena meediaväljaannete avalehtedel. Sellisel hetkel on küll kahju, et kedagi sinu tööalased tegemised suurt ei huvitagi, vaid pigem ikka sinu isiklik elu24!

Kolumn on pärit novembrikuu Annest & Stiilist.

Loe ka neid lugusid