Jaga:     
Tervis

TRENNIBLOGI | Vere maitse suus?

Kui hakkasin jooksma, hakkasin Instagramis jälgima “inspireerivaid” jooksmiskontosid, mis jagasid motiveerivaid loosungeid nagu “Kui sa just ei oksenda, minesta või sure – pane edasi!”

Aga ka “Oksenda ja jookse edasi” või “Kui sul on raske hingata, tahad oksendada, ei mäleta oma nime, siis oled õigel teel” või “Roomata on okei, kukkuda on okei, oksendada on okei, nutta on okei, veri on okei, valu on okei, aga katkestada EI OLE okei.”

Selline “inspiratsioon” ei ole okei. See ei võta arvesse KUI tuksi võid sa keerata oma liigesed või lihased või kogu tervise, kui kalliks lähevad vigastused sulle (paljusid spordivigastusi haigekassa ei toeta!), et pead ehk minema operatsioonile, aastaid mingeid süste saama või tablette sööma – ning nagu on juhtunud paljude sõpradega: lihtsalt öeldakse, et sa ei tohi seda trenni enam kunagi teha, kui tahad, et säiliks võime kõndida.

Vahvad NTC Challenge trennid panid mind aru saama, kuidas inimesed saavad trennisõltlasteks. Kõik see üksteise ergutamine, treenerid, kes õpivad kõigi nimed selgeks, kambavaim, koos tegemine... Minu esimese nädala eelviimasel päeval oli kirsiks tordil veel test!

Ja see tundus eriti äge. Et kogu selle kuni kolme kuu pikkuse väljakutse (veel pole hilja liituda!) jooksul pidevalt mõõdetakse, kui palju tugevamaks ja kiiremaks sa oled saanud. Kõik võtsid paari enda jaoks võõra inimesega, kes siis iga testi juures kordi luges ja ergutas. “Eia, sa suudad seda, sa suudad veel ühe!!” hüppas plaksutades võõras neiu. Ja ma suutsingi. Veel ühe ringi joosta, veel ühe kätekõverduse või hüppega küki teha.

Trenni lõpuks olid mul õnnepisarad silmis ja kurgus. Mul oli NII hea olla! See vist ongi see endorfiinilaks, millest spordiarmastajad räägivad.

Vigastus hüüab tulles.

Lihased olid valusad olnud terve nädala, aga viiendal järjestikusel päeval tõmbusid need trennis juba niiviisi krampi, et mõnda harjutust oli teistmoodi valus kaasa teha. Lisaks oli mul palavik (“See on lihaspalavik, ma ütlen sulle!” teatas teine algaja. “Su lihased on ülekoormusest kuumad!”). 

Ilmselt inimene, kellel on trennikogemus, ütleb seda lugedes juba tükk aega: “Loll, mis loll! Kes siis nullist viis korda nädalas hullu hakkab panema?”.

Mul oli lihtsalt nii tore ja olin enda üle nii uhke, et E–R iga päeva lõunal kohale läksin. Elus esimest korda  viiel päeval järjest treenida! Ja teised ümberringi kõik jaksasid! Jah, nemad olid ka märkimisväärselt kauem trenni teinud. Treener küll pidevalt korrutab, et kuula oma keha ja tee AINULT enda järgi, aga ju mul kumasid peas need motivatsioonilaused, et no pain no gain, “valu on kehast väljuv nõrkus”.

Kui pärast treenerile selgitama läksin, miks ma sel päeval nii nõrgalt tegin, sain peapesu ja käsu trennipuhkust pidada: “Ei tohi üle teha! Pärast ei saa üldse teha.”

Kõndisin koju, istusin paar tundi diivanil ja siis koputuse peale püsti karates suisa KUULSIN, kuidas reiepealsed lihased kärisesid; venitus. Ravi: puhkus, ka vähene ujumine, kui see valu ei tee. Sõbrad lohutasid, et nad on endal selja või muu asja ära tõmmanud näiteks voodist tõustes, autost väljudes, aevastades või kapist teetassi võttes ja paari päevaga on juba parem.

Oma teisel NTC nädalal käisin siis vaid korra kohal, reedel. Kahe nädala peale tuli keskmiseks siiski see endale lubatud “3 korda nädalas”.

Seega, nagu jooksmisega, nii ka rühmatreeninguga oli vigastus enne häälekalt hüüdnud (olin teadnud, et joostes võib tulla ülekoormusvigastus, aga ei aimanud, et selleks kulub vaid 6 korda, mitte 6 aastat!) ja ma lihtsalt polnud kuulanud.

Mõlemal korral olin pettunud, et NÜÜD SIIS, kui ma olen vaimselt valmis trennile pühenduma, selgub, et keha pole valmis. NÜÜD siis, kui mulle päriselt meeldib trenn ja ma tunnen, et ma tõesti vajan seda, annab 14 aastat istuvat eluviisi tunda (õnneks olen ma alati olnud jalakäija, seegi on alati minimaalse trenni eest olnud).

Lubadus edaspidiseks: kui imelikke valusid ega palavikku pole, siis kolm korda nädalas ja tunde järgi. Ei tee endale liiga, sest see trenn ja need inimesed on lihtsalt liiga nauditavad, et pooleli jätta!

Loe ka neid lugusid