(Mary Evans / Scanpix)
Jaga:     
Seks | Suhted

KURAMEERIMISE KUNST ehk eestlaste sebimisest läbi aegade

“Noh, kas te nüüd kurameerite või?” on mu ema ja vanaema ikka naljaga pooleks norinud,  kui mul mõne kutiga tihedam suhtlemine käsil. Nende jaoks on sel sõnal teine ja stiilipuhtam tähendus kui minu jaoks.

Aastaid tagasi oli niisama suhtlemist meeste ja naiste vahel vähem ning keskendutigi tõsise armastuse-asja ajamisele. Romantiline kurameerimine on tänapäeval justkui asendunud hoogsa deitimisega. Aegade jooksul on sebitud erinevalt, tuviga saadetud armastuskirjast on saanud müksamine Facebookis või messimine silmast silma vestluse asemel. Alati ei ole eesmärgiks elukestva suhte loomine, vaid soovitakse aeg-ajalt kellegi kaissu pugeda või siis lihtsalt kirge ja üheöösuhet.

Inglise ajaloolane Theodore Zeldin kirjutab raamatus “Inimsuhete ajalugu”, et 1920ndatel kulus paljudel noortel maniakaalsele deitimisele juba rohkem aega kui muule tegevusele ja suurest armastusest räägiti vähem kui varasemalt. Kohtingud avalikes lõbustuskohtades tähendasid pääsemist vanemate otsese järelevalve alt ja noormees ei pidanud enam kallima külastamiseks luba paluma.

Tänapäevases kiire elutempoga maailmas jätkub aega täiusliku kaaslase leidmiseks ehk vähem, kuna tihti koormatakse end töö ja muude tegevustega. Kui armusuhted tekivad, liigutakse sageli kibekähku edasi. Suudlus võõra noormehega toimub vahel juba tutvumise õhtul ja seksini jõutakse ka sama kärmelt või õige natuke hiljem. Intiimpartnerite arv ei ole praegu kuigi kriitilise pilgu all ja üldlevinud mõtlemine toetab kogemuste omandamist enne enda tõelist (ja lõplikku) sidumist.

Theodore Zeldini sõnul on naised, kes tänapäeval kurdavad, et meestel ei jätku seksapiili ega särtsu, lugenud liiga palju ajaloolisi romaane vapratest rüütlitest. Eks armastuse rüütleid leidub igal ajastul, nad pole sugugi ainult sajanditetagune nähtus. Meed, kes olid armunud 1950ndail, meenutavad nii koolipoisikeste armastuskirju kui ka härrasmehelikke kojusaatmisi. 1960ndatest mäletab Lille (62) päris mitut kurameerimise kunsti tundnud noormeest. Kuigi läänemaailmas raevutses seksrevolutsioon, olid meil siin Maarjamaal asjad sutsu konservatiivsemad: seks oli ikkagi tabu ja nii jäid suhted enamasti platoonilisteks. Teineteise seltskonda nauditi näiteks rannas või rongis ja õhtuti viidi neiu restorani konjakit maitsma. Kuigi kultuursete noorte kohtumisi täitsid sisukas vestlus ja viisakas käitumine, ei takistanud see koosviibimiste kestmist hommikuni – kuni tüdrukud siis seelikusabade lehvides rongi peale tormasid. Pidudel tuli tüdrukute pärast ette ka kaklusi.

Lille meenutab, et 1970–80ndatel käidi kõrtsides, jahiga sõitmas ja puudu ei olnud ka “labrakatest”. Kui endal parasjagu kuskil olla ei olnud, kohtus paarike sõprade korterites, kes olid kas tööl või selleks ajaks mujale “komandeeritud”. Ühikaelanikel oli partneriga omaette olemiseks ainus võimalus toakaaslased ära saata, kuid ka siis jäi oht, et komandant võib iga hetk sisse astuda ja võõra ühikast välja lüüa. Tüdrukud teise tüdruku pärast tuba ei vabastanud, mistõttu kallimaga oldi koos vaid poiste poolel. Julgemad noored võtsid ette seljakotireise näiteks Venemaale, kuigi raha ei olnud kopikatki. Teineteisele sai tollal helistada töötelefonilt või telefoniautomaatidest, aga oh seda õnnetust, kui need juhtumisi puruks olid pekstud ja kudrutamine ära jäi!

Eva (50) meenutab, et 33 aastat tagasi nautis ta kohtingutel pikki öiseid jalutuskäike ja suve lõpul ka õunaraksus käimist. Kui peigmees pidi eemal viibima, kirjutati teineteisele. Külastati ka kino ja teatrit.

25 aastat tagasi olid liblikad kõhus ka Ulvil (48). Sel ajal korraldati kommunistlike noorte pidusid, kus koos mängiti, tantsiti ja söödi-joodi. Oma silmarõõmule püüdsid neiud ikka lähemale istuda, et neid märgataks ning tantsitataks.

Naiste roll ühiskonnas ja suhetes on aja jooksul palju muutunud. Erinevalt varasemast, kui tantsuõhtutel oodati kannatlikult kutset tantsule, saab tänapäeval igaüks ööklubis kas või üksi karata, ja mõne paarikese tantsu jälgides tundub, et käsil on juba eelmäng.

Ent ega vana kooli romantika pole jäljetult kuhugi kadunud. Näiteks kohtus Jaanika (33) oma abikaasaga salsakursustel. Hea tantsuoskus ja mõnus pannkoogikohting viisid kurameerimiseni. Koos käidi tantsimas, kinos, kohvikus, Tallinna vanalinnas “romantikat tegemas”, looduse ilu nautimas, ja messiti lakkamatult.

Tänapäeval segunevad kurameerimises vanad traditsioonid ja uued võimalused. Suhted tekivad kas pidudel, tuttavate kaudu, internetiavarustes või näiteks telesaateski. Armumist ei sega isegi riigipiir, sest olemas on ülemaailmselt toimivad suhtlusvahendid. Tundeid ja kirge on õhus küll, ehkki nende väljendamine pole vast nii dramaatiline kui vanasti.

Teiste naiste meenutusi lugedes hakkasin mõtlema, mida võiksin mina aastate pärast kurameerimise teemal pajatada... Üht-teist kindlasti! Niisiis haaran kätte märkmiku ja pastaka (või mõne IT-vidina), et kurameerimiskroonikat kribada – ning soovitan seda kõikidele romantikaarmastajatele. Kunagi on hea endal lugeda, nostalgiapisar silmas ja naeratus suul, või näidata noorematele, kuidas käis kurameerimise kunst 21. sajandil!

Erna (84): “Kui satub ette see õige, siis miski nagu sutskab ja tahaks kogu aeg, et ta oleks nähtaval. 1948. aasta septembris sattusime ühte klassi ja tunne algas. Koolipidudel sai tantsitud ja rahvatantsurühmas ringi karatud. Alles kevadel hakkasime koos kinos ja teatris käima, suvel Mustamäel jalutamas. Kuna olime mõlemad vanemate ülalpeetavad, siis leppisime kokku, et piletid maksame kordamööda. Eksamiteks valmistusime tihti ühiselt. Kui õppimisest isu täis, võtsime mõne äsjaostetud jutuka ja lugesime koos – tihedalt teineteise kõrval ja raamat põlvedel.

Kui ta oli Tallinnast ära, suhtlesime kirja teel. Ükskord võttis tema sõit praktikale ja kirja jõudmine minuni üle nädala. Kirjutasin sel nädala aga virgalt iga päev natukene uudiseid. Kui siis lõpuks temalt kirjaga aadressi sain, panin oma “paksukese” kohe vastu teele. Mu emagi ootas peigmehe kirju, lugesin neid alati talle ette. Muidugi olin need enne ise läbi vaadanud ja teadsin, kus midagi vahele jätta.

Kord peolt koju tulles trammid enam ei käinud ja tulime instituudi veoautoga. Auto sai täis ja kuna mina, arg tüdruk, ei julgenud talle sülle istuda, istus hoopis tema mulle sülle. Vahepeal hoidis end küll natukene õhus, aga kui minu kodu ette jõudsime, olid mul jalad surnud.

Novembris andsin oma jah-sõna ning planeerisime, et registreerimine ja kooselamine toimub siis, kui oleme lõpetanud kõrgkooli ning oma raha palga näol taskus on. Abiellusime 1953. aasta märtsis.”

Ulvi (75): “1945. aastal läksin esimesse klassi Viljandi I keskkooli. See oli tüdrukute kool. Armumise aeg tuli kuuendas klassis, meil pinginaabriga olid austajad poiste koolist ning vastastikku käidi koolipidudel. Lisaks õpetasime poistele Pioneeride Majas tantsimist. Tantsimas käisime tennistega, kohtamas pearätikuga. Samade poistega käisime Lossimägedes mootorratta- ja korvpallivõistlustel, kus salakirju vahetasime.

1952. aastal 9. klassis liideti tüdrukute- ja poistekool, nii et austajaid oli nüüd ümberringi. Koolipidudel olid mõned tantsud keelatud – näiteks tango! Esimene pits valget liköörigi sai siis proovitud ja pärast oli eriti õnnis tunne läbi pargi minna.

Koolil hokiväljaku ümber sai uisutada. Kui poiss mööda sõitis, võttis ta käest kinni ja koos liueldi edasi. Ka uisuväljalt, nagu peoltki, saatis koolivend koju. Üks armukade noormees virutas mulle aga lumepalliga. Teine koolivend käis mul külas, et koos matemaatikat teha. Hiljem sain teada, et ta oli seda armastuseks lugenud.

1955. aastal kohtusin poisiga, kellega lõime salakirja ja kätte jõudis esimene suudlus. Haiget sain alles abielludes. Ilus mees, kellele olin oma süütuse hoidnud, osutus alkoholilembeseks ja vägivaldseks. Kainena oli parim mees maailmas. Oma lapsi ja lapselapsi hoiatan, et enne kui abiellu tormate, peate kogemusi saama.”

Malle (64): “Oli aasta 1963. Kasvasin vanaema juures ja ta oli mulle juba varakult selgeks teinud, et noorelt ei tohi noormeestega tutvust sobitada. Ja et kui ühe noormehega käid, siis sellega ka abiellud.

Tutvusime pärast kooli jõulupidu. Ta oli tagasihoidlik ja viisakas ning palus luba mulle kirjutada. Kirja tuli kaua oodata, ligi viis kuud! Siis läksime kinno, kuid koos pileteid ei ostnud ja kõrvuti ei istunud, ainult tervitasime eemalt, sest vaid nii võis. Meid lahutas 5–6 kilomeetrit, kuid ilma loata kodust välja minna ei saanud ning kumbki ei julgenud kohtumiseks luba küsida.

Kord suve hakul sõitis ta rattaga minu kodu lähedale ja kukkus nagu kägu – sain aru, et see on tema. Ta korjas mulle peotäie kukulinnupätte ja ütles, kui väga ta minust hoolib. Väike musi põsele ja juba oligi ta läinud. Hiljem kirjutasin talle oma tunnetest. Ühel sellisel kohtumisel ta suudles mind, olime mõlemad väga kohmetud ja kohkunud. Vahel saatis ta mulle omatehtud ristsõnu, kus oli lahenduseks tähtis sõnum.

Aastaid kestnud armumisest ei saanud iialgi lähedast suhet, suudlusest kaugemale me ei jõudnud, olime mõlemad liiga tagasihoidlikud, arad, kogenematud ja teineteist austavad. Iha ja kirg oma kallimat näha tegi küll väga haiget, kuid olud olid sellised, et pidi kõigi ja kõigega arvestama, eelkõige oma vanusega. Kohtusime aastate jooksul päris palju ja tõdesime, et ei unusta teineteist iial.”

Artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2012. aasta augustinumbris.

Loe ka neid lugusid