2
fotot
Jaga:     
Seltskond | Persoon

ANNE & STIILI AASTA LOETUIM LUGU: Marje Piiroja avameelselt lahutusest: "Mu maailm kukkus kokku"

Hinnatud koerajuht ja treener Marje Piiroja ning endine tippjalgpallur Raio Piiroja lahutasid aasta tagasi abielu. “Mu maailm kukkus kokku,” tunnistab Marje.

“Järgmine hetk, mida mäletan pärast lahutuspaberite kättesaamist, oli see, kui ärkasin vannitoavaibal kägaras, kõige noorem koer minu kaisus ja vesi voolamas,” kirjeldab Marje Piiroja (36) esimesi silmapilke oma uues, lahutusejärgses reaalsuses. Seni oli Marje olnud täiesti kindel, et kui mees on palunud ta endale naiseks, siis tahab ta olla temaga koos elu lõpuni, nii heas kui ka halvas. “Kas ma elasin suures mullis, olin olnud eluvõõras?” küsib Marje endalt nüüd mõtlikult.

Imeilus algus

Marje ja Raio armastuslugu sai alguse pea kakskümmend aastat tagasi.

Nad kohtusid spordilaagris ja jäid sellestsamast hetkest kokku. Sõprusest alanud suhe muutus järk-järgult sügavamaks ning mõne aasta pärast olidki nad paar. “Olime kui tuli ja vesi, täiendasime teineteist. See oli ilus aeg,” ütleb Marje. Varsti astusid noored oma suhtes sammu edasi ja abiellusid. Kuulsa mehe ja ilusa naise pulmi kajastati üle riigi. “Väga mõnus on abielus olla, fantastiline,” ütles mees toona. Abieluaastad olid pigem ilusad kui keerulised. “Kui Raio kodus oli, tõi ta mulle hommikul kohvi, pudru ja võileivad voodisse,” meenutab ta naeratades.

Publik plaksutas ja hakkas ootama järgmist uudist – järeltulija sündi. “Ma polnud selleks tookord üldse valmis,” tunnistab Marje. Sest pärast pulmi sõitis Raio tagasi Norrasse treeninglaagrisse ja võistlustele ning naine jäi jälle üksi. “Me ostsime Norrasse küll majagi, aga ka seal olin ma võõras keskkonnas üksi.” Seetõttu kolis Marje Eestisse tagasi – kui olla üksi, siis vähemalt tuttavate ringis. Ja ega üksiolemises polnud otseselt midagi halba, sest naine teadis alati, et mees tuleb tagasi.

“Raio on alati väga lapsi tahtnud. Aga mina ütlesin, et mina üksi lapsi saada ei taha. Lisasin alati, et tema on kindlasti see inimene, kellega ma lapsi sooviksin, aga siis, kui ta on kodus,” meenutab Marje. Tema jaoks oli ja on endiselt väga tähtis põhimõte, et lapse hooldamises ja kasvatamises osaleksid mõlemad vanemad: “See on väga suur vastutus ja pole ainult naise töö.” Mees oli mõttega päri – seda enam, et Marje toona alles õppis koeratreeneri ametit ja neil oli kodus kolm noort koera, kelle peale kulus palju aega. “Ma ei näinud oma ninaotsast kaugemale. Ma ei olnud valmis ega nõus oma elust, oma tegemistest loobuma või neid ootele panema. Sa pead lastesse ju sada protsenti panustama.” Ja ikka mõtles ta, et veel jõuab.

Normikohane või -kohatu

“Minu ema sünnitas mu, kui ta oli 28. Ma olen esimene ja ainuke. Tollal saadi esimene laps märksa varem ja ema puhul oli juba käega löödud, et vaevalt sealt nüüd last enam tuleb,” räägib Marje. Seetõttu pole vanemad lapseteemaga talle kunagi peale käinud.

Raio peres on vastupidi, alati nn õigel ajal abiellutud ja lapsi saadud. “Suhtumine ja kasvatus on teistsugused,” lausub Marje. “Raio pelgas alati, et ta saab isaks liiga vanalt. Et kui ta läheb lapsele kooli järele, siis küsitakse, kas vanaisa tuli. Aga mina arvan, et lapsed tulgu pigem hiljem. Ega ilmaasjata öelda, et küpsematel vanematel on targemad lapsed. Vanemana on sul lapsele midagi anda, sa oled rahulikum ja sul on elukogemus.”

Marje on alati arvanud, et kõike peab tegema siis, kui selleks on õige tunne ja aeg: “Lapsed tulevad siis, kui sa neid väga tahad ja tead, et sul on neile midagi pakkuda.”

Kadunud võimalus

“Ma olin kaljukindel ja uskusin siiralt, et me elame elu lõpuni koos ja saame ka lapse. Ma isegi kujutasin ette, kuidas me Raioga istume üheksakümnestena verandal kõrvuti, meie ümber järeltulijad,” räägib Marje.

Aga just siis, kui naine oli valmis elus järgmise sammu astuma, teatas mees, et abielu on läbi. Selle lühikese lausega kukkus Marje maailm kokku.

“Ma tunnistan, et pole loomult just kanaema, aga ka mina näen end elus lapsevanemana. Kuid olen kindel, et nüüd kadus minu võimalus lapsi saada üldse... Kas ma enam leian mehe, kes suudab end tõestada, nagu tõestas end mulle Raio? Temaga julgeksin selle vastutuse võtta, tema peale saan kindel olla,” lausub Marje. Ta mõistab poolelt sõnalt oma jutu irooniat ja puhkeb naerma. Huumor ei ole naist maha jätnud. Õnneks, märgib ta ise.

“Nüüd ma tean, et meil olid suhtlemis­probleemid. Me ei tülitsenud kunagi, kõik oli hästi. Võib-olla oleks pidanud korraliku madina maha pidama, välja ütlema kõik, mis hingel? Aga Raio on liiga hea inimene, ta ei öelnud kunagi midagi,” kehitab ta õlgu.

Naine ei suuda endale siiani andestada, et ta võttis kõike iseenesestmõistetavana ega märganud, et nad on abikaasaga lahku kasvamas ja abielu purunemas. “Ma ei saanud aru, et midagi on viltu. Raio ei öelnud kunagi otse, et tema viimane piir on käes – olgu nüüd laps olla ja kõik,” lõpetab Marje jutu kerge naljaga. Raio saigi peagi pärast lahutust lapse, koos oma uue elukaaslasega.

“Ma olen alati arvanud, et olen ikka kõva mutt, kange ja kangekaelne. Korraga mõistsin, et minu elust ja minust endast pole mitte midagi järel,” tunnistab Marje. Sügavast august aitasid ta välja sõbrad koerad. (Tiina Annamaa)

Tühi abieluvoodi

Reaalsus lajatas Marjele hoobi siis, kui tal paluti perekonnaseisuametis lahutuspaberile alla kirjutada. Seni lootis ta, et asja annab veel parandada.

Hetk, mil Marje ja Raio astusid sisse sama maja uksest, kus nad olid kümne aasta eest abiellunud, aga seekord hoopis vastupidisel eesmärgil, ei lähe tal iial meelest. Marje pani pliiatsi lauale ja kõndis sõna lausumata ruumist välja. Jäänud üksi, tundis naine, et hetk veel ja ta kukub lihtsalt kokku. Ta sõitis koju. Läks vannituppa ja pani vee jooksma – vesi on talle lapsest saati väga rahustavalt mõjunud. Ning uinus vannitoavaibal kägaras, koer kaisus.

Lahutusega Marjele jäänud maja magamistoa abieluvoodi jäi mitmeks järgmiseks kuuks tühjaks. Marje ei suutnud seal magada ning seadis end sisse külalistetoas nahkdiivanil. “Seal ma magasin, kui suutsin, jõin veini, süüa ma ei tahtnud, ja mõtlesin aina mustemaid mõtteid. Kaalusin lõpuks 48 kilo,” avaldab 165 sentimeetrit pikk naine.

Vahel mõnel eriti mustal hetkel ei suutnud ta oma koertega jalutamagi minna, lasi nad vaid õue ja vajus tagasi diivanile. Kolm sõpra ei lubanud perenaisel majja nutma jääda, nad istusid diivani ette maha, vaatasid vaikselt ja ootasid. Marje usub, et koerad ta sügavast august välja tõmbasidki.

Kuid võõraste loomadega ta trenni teha ei jaksanud. “Loomad tajuvad meeleolusid. Ma ei suutnud kaua aega koeri treenida, sest nad märkasid mu muutust. Andsin endalegi teadmata valesid signaale ja käsklusi, koerad hakkasid vigu tegema, aga nad ei olnud ju süüdi,” räägib mitmeid koeri kõrgetele au­hindadele treeninud naine.

Hakkas märkama teisi

“Õnneks sain lõpuks aru, et ma pean rääkima. Kui sa jääd oma halbade mõtetega üksi, võib see lõpuks viia enesetapuni,” nendib ta. Marje sai pärast lahutust tuge lähedastelt sõpradelt ja muidugi emalt-isalt.

Kodumajast välja – ja Marje ei mõtle koertega jalutamist – astus ta alles pool aastat hiljem, ta ei olnud enne valmis võõraste inimestega suhtlema.

Südamest naermiseni kulus veel rohkem aega: “Ma olen nüüd märkama hakanud, et inimesed varjavad naeratuse ja naeru taha tihti kurbust. Ma usun, et ka mina olin ja olen praegugi veel selline.” Kui varem olid mured üldse ja eriti teiste inimeste mured tema jaoks kauged, siis nüüd ta näeb, kui palju on ümberringi nukrust, probleeme, lahutusi. “Ma märkan seda juba enne, kui keegi mulle räägib, ja mul on alati õigus.”

Kui esiti tundus, et tema elus ei ole mitte kübetki positiivset, siis sügavas südamesopis on ta hakanud jälle tulevikule mõtlema. “Ma olen unistanud psühholoogiaõpingutest. Nüüd, kus mul on enda valus kogemus, saan ehk aidata ka teisi samasuguste probleemidega inimesi. Ma näen nüansse ja mõistan sügavuti,” avaldab Marje.

“Aga kui tõsiselt rääkida, siis unistan, et ma suudaksin selle eluhetke kõrvale panna. See oleks esimene samm edasiminekus, milleks ma praegu veel valmis pole. Ma pole veel valmis Raioga kohtuma või teda isegi tänaval nägema,” tunnistab ta.

Marje nutuhood pole kadunud, aga on märksa harvemaks jäänud. “Juhtub imepisike asi, näiteks lõhkus koer ühel päeval kogemata lambi, ja mina puhkesin lahinal nutma. Täiesti naeruväärne, mitte millestki hakkasin nutma,” laiutab Marje käsi. “Aga elu läheb edasi!” kõlab tema suust korraga väga veenvalt, lootusrikkalt ja rõõmsalt.

Artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2017. aasta jaanuarinumbris.

Loe ka neid lugusid