(PantherMedia / Scanpix)
Jaga:     
Tervis

"Kui sõber usaldab sulle, et tal on depressioon, ära kunagi ütle: Ole tugev!"

Aastaid depressiooni haardes olnud Kristin* (26) võrdleb läbielatut viirushaigusega, mis kuidagi üle ei lähe. Sümptomid on sarnased: jõuetus, üldine kehv enesetunne ja raskus, mida vead endaga kogu aeg kaasas.

“Depressiooni eristab lihtsalt kurbusest eelkõige see, et kui kurbus on ajutine nähtus, siis depressiooni puhul võib vilets enesetunne kesta kuid, koguni aastaid. Ükskõik millele mõtled, miski ei paku huvi, ei anna heaolutunnet, kõik näib tühi ja mõttetu. Minu raskeimate depressiooniperioodide hulka kuulub üks, mil ma ei saanud nutta ning söögiisu oli nii kadunud, et toit võis meenuda alles järsku nõrkust tundes – ja ka siis ei tulnud esimese hooga meelde, milles asi. Üritasin küll teadlikult süüa, aga toit läks kurgust alla sama vaevaliselt kui kunagi lümfisõlmepõletikku põdedes: mõlemal puhul oli kurk nagu kitsaks jäänud. Võtsin alla kaheksa kilo. Teisel raskemal perioodil nutsin pool aastat järjest igal hommikul ja õhtul.

Mis mul viga on?!

Mu haigus algas ülikooli esimesel kursusel. Olin 19aastane ega saanud tükk aega aru, mis mul viga on. Lihtsalt oli halb olla, midagi teha ei tahtnud ega jõudnud, eluisu polnud. Depressioonist teadsin tol ajal nii palju, et olin lugenud Kroonikast artiklit kellestki Eesti kuulsusest, kes ütles depressiooni kohta, et “oled nagu mustas augus ega oska sealt välja ronida”. Minu tookordse olukorraga see kirjeldus mulle aga ei seostunud...

Siiski sain aru, et midagi on valesti. Pelgasin, et hakkan hulluks minema, tundsin hirmu saabuva ees. Otsustasin läbi teha kõik internetis olevad testid, et saada aimu, millega võib tegu olla. Juhuslikult sattusin esimesena tegema üht isiksushäire testi, mis väitis: see häire võib mul olla. Ning kuigi seal seisis mitmeid hoiatusi, et seda testi ei tohi kasutada diagnoosi panemiseks, ja päris kõiki kriteeriume ma ei täitnud, uskusin, et ju mul see isiksushäire ikka ongi (hiljem olen saanud kinnitust, et kindlasti ei ole)! Kui ma enne ei tahtnud minna ühegi psühholoogi ega psühhiaatri juurde, kuna kodus oli neist alati halvasti räägitud – stiilis, et nad ise on kõige haigemad –, siis nüüd oli mul meeletu hirm, et saan sinna minnes kardetud diagnoosi.

Mingi aja pärast läks mul natukeseks ajaks paremaks. Ja seejärel uuesti halvemaks. Siis jõudsingi esimest korda psühholoogi juurde, kes esialgu tundus ootamatult tore, võrreldes mu peas välja mõeldud koletisega. Hiljem tundus mulle siiski, et olen ise intelligentsem kui too psühholoog, ja enam tema juurde ei läinud. Seoses psühholoogi jutul käimisega sai ka tehtud ühekordne käik psühhiaatri juurde. Nimelt oli psühholoog mures, et mul võib olla oht ärevushäire tekkeks. Psühhiaater aga ei huvitunud sellest, mis mul talle rääkida oli. Imelikul kombel oli ta ette kindel, et mul on skisofreenia või midagi taolist (tema küsimused käisid minu teadmiste kohaselt skisofreenia tunnuste kohta), ning pahane, et ma ei tee koostööd. Nõustusin tema arvamusega selles osas, et meil pole millestki rääkida, ja ettenähtud tunni asemel veetsin seal vaevu 20 minutit. Psühhiaatritega on ka mu tuttavatel olnud lausa absurdseid kogemusi: seda, et arst hakkab hoopis patsiendile muresid kurtma või soovitab mured lahendada abiellumise ja lapsesaamisega (ning probleemid pole olnud mitte nende teemadega seotud), on juhtunud rohkem kui kord.

Tabletid ja rotid

Alguses olin väga rohtude vastu, aga nüüd olen võtnud antidepressante paar-kolm aastat. Tänu rohtudele on mul praegu üsna hea olla ja emotsioonid ei kõigu meeletult. Pole ka rohtude mõjul zombistumist, mida mõnikord kardetakse. Vähemalt minul on asi sellest üsna kaugel. Siiski muretsen natuke, mis saab siis, kui hakkan end rohtudest võõrutama. Olen kuulnud, et mul on ses suhtes üks keerulisemaid ravimeid, ja eluaeg ju nende peal ei olda. Ärajätmiseks peaks aga olema olnud pool aastat stabiilselt hea. Üks, mis mind veel aidanud, on see, et ühel hetkel võtsin endale rotid: ühe suure ja teise tita, kelle eest vanem pidi hoolitsema. Suurem algul ei usaldanud mind, pages mu eest mööbli alla... olen tema pärast asju tõstnud ja nihutanud – poleks arvanudki, et seda jaksan! Väike aga oli kohutavalt armukade. Ükskord, kui avastas, et silitan teist, siis karjus ja kusi meid täis. Kahjuks nad surid nädalase vahega, üks vanadusse, teine kasvajasse. Praegu on mul üksainus rott, kellest rõõmu tunda.

Üks selline päev, kus võib oodata, et meeleolu kisub depressiivseks, on tavaliselt mu sünnipäev. See peaks olema päev, mil sulle pööratakse tähelepanu, mil tunned end olulisena. Kuid ikka unustab mõni minu jaoks tähtis inimene selle ja kõik ei kulge nii, nagu loodetud. Teine raske aeg on jõulud. Olude sunnil elan veel koos vanematega, kes on mu depressioonist teadlikud. Ema vahel püüab mind toetada, aga ei oska seda iga kord parimal viisil teha.

Kust mu depressioon pärit on? Täpselt ei suudeta kindlaks teha, kui palju on see geneetiline, kui palju mõjutab keskkond. Olen mõistnud, et mu depressioon on väga tugevalt seotud hülgamishirmuga. Ilmselt on see pärit lapsepõlvest, ajast, mil inimesel tekib baasturvalisus. Mu hilisemas elus ei ole midagi, mis seda seletaks – ning tihti on depressiooni juured just kolmes esimeses eluaastas ja suhetes emaga. Hiljem olengi alati leidnud kellegi, keda võtan teise emana. Aga ikka kordub sama muster: korraldan ühel hetkel mingi draama ja suhtlemine selle inimesega katkeb, elan seda kohutavalt üle... Need on olnud kõige hullemad hetked mu jaoks.

Abistades teisi

Olen ka meeleoluhäirete foorumis moderaatoriks. Oleme proovinud hoolitseda, et meil oleks seal sõbralik õhkkond, ja nii pole ka probleeme üksteise sõimamisega või muud ebameeldivat. Põhiliselt käivad foorumis naised, mehi on väga vähe. Kui keegi peaks tundma, et tema probleem on tõsine, aga arstile minna mingil põhjusel ei julge, siis foorum on üks võimalus, kust alustada. Kõige tähtsam on mitte üksinda jääda. Vähemalt ühe inimelu päästmises olen olnud osaline, kuigi sel korral polnud tegu enesetapukatsega. Aga ka sellest on inimesi päästetud.

Ahjaa, kui su sõber või tuttav usaldab sulle, et tal on depressioon, ära kunagi ütle talle: “Ole siis tugev!” See annab mõista, justkui ta peaks end pelgalt kokku võtma, ja kõik läheb üle. Aga kopsupõletikuga inimesele ju ka ei ütle, et võta end kokku! Depressioon on täpselt samamoodi haigus, mida tuleb ravida.”

nimi muudetud – toim.

Täismahus artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2014. aasta aprillinumbris.

Loe ka neid lugusid