(PantherMedia / Scanpix)
Jaga:     
Elustiil

KUUMAD PIHTIMUSED: bordell, üheöösuhe ja internetipunkt ehk kõige erilisemad seksikogemused

Anne & Stiil palus kolmel naisel jagada meiega oma senise elu kõige erilisemat seksielamust. Palun, need lood on nüüd teie ees. Pole vist vaja lisada, et kõigi naiste nimed on muudetud.

Kes läheb augustis Pariisi?

MARIA (35)

Mina läksin.

Sest kuigi pariislased ise vaatavad, et sel ajal linnast minema saavad, on augustikuine Pariis turistitamiseks vaat et ideaalne. Muuseumid, baarid, promenaadid – kõik on elegantselt tühjad, palju ajatumad ja romantilisemad kui tavaliselt.

No tegelikult sattusin ma augustis Pariisi ka lihtsal põhjusel, et mu sõbranna ja tema prantslasest abikaasa läksidki mere äärde puhkama, jättes mulle kasutada oma kauni kahetoalise korteri Eiffeli torni lähistel.

Ma ei teinud suuri plaane. Ma tahtsin lihtsalt jalutada, vaadata, pildistada – avastasin enda jaoks imelised siseõuedesse peidetud kabelid ja aiasopid. Peaasi oli olla mujal, mitte Eestis, mitte tavaliste seoste mõju all. Eelkõige vältisin ma oma karile jooksnud suhtest mõtlemist. Ma olin juba liiga vana luhtunud suhete jaoks – kõlab egoistlikult, aga kulutatud ajast ja energiast oli isegi rohkem kahju kui sellest inimesest, kelle peale need ressursid olid läinud. Inimesed on asendatavad, aeg mitte.

Nägin teda ühes bistroos,

mille ma Lonely Planeti järgi leidnud olin. Väidetavalt oli see üks väheseid Pariisi bistroosid, mis säilitanud 20. sajandi alguse näo ja teo.

Ma tellisin austreid ja Chablis’ ning asusin kaasa võetud raamatusse süvenema, kui mu pilk peatus ühel lärmakal seltskonnal paar lauda eemal. Oli vist kellegi sünnipäev ja ma panin kohe tähele blondi noormeest, kes istus teistest eraldi, kuidagi melanhoolselt. Ma vaatasin teda ja mõtlesin, et ma pole kunagi maganud mehega, kes on minust noorem – eriti veel nii palju noorem, välimuse järgi kümmekond aastat. See tegi mind veidi rahutuks: et ma vaatan noormeest ja mõtlen kohe seksist. Mis siis, et ma olen üksik naine Pariisis...

Korraga oli ta mu lauas ja küsis aktsendiga prantsuse keeles: “Vabandust, kas võib siia istuda?”

“Jaa, loomulikult,” vastasin ma oma aktsendiga prantsuse keeles.

Ta nimi oli Marco ja ta oli Šveitsi itaallane. Ta nägi välja nagu Apollo – helesinised silmad, lainetes õlgadeni langevad kuldsed juuksed, pikk atleetlik keha. Ta rääkis, et tuli sõbra sünnipäevale, aga et ei tunne end hästi – ei tunne end viimasel ajal üldse elus hästi. Ta oli paar aastat tagasi filmikooli lõpetanud ja otsis nüüd paaniliselt erialast tööd, pidi aga ikkagi töötama baarmenina. Ma rääkisin vist enda kohta ka midagi üldist, aga märkasin, et ma ei ole huvitatud temaga vestlemisest. See tundus nagu vale tegevus, aja raiskamine.

Vabandasin end ja läksin tualetti.

Panin tähele, et mu käed värisevad. Mind erutas see, et ta ei erutanud mind vaimselt, et see kõik oligi puhas loomalik, füüsiline huvi. Ja ehmatusega kargas mulle äkki pähe, et ma pole enam esimeses nooruses, aga ma pole mitte kunagi elus kogenud klassikalist üheöösuhet. Ei, kõik olid olnud pikemad, keerukamad mängud – ma olin alati olnud hard-to-get, isegi välismaal reisides. Ja ikkagi olin ma liiga uhke, et sellise ettepanekuga ise välja tulla.

“Äkki lähme ja teeme kuskil veel ühe dringi?” küsis Marco. “Mu sõbrad lähevad ööklubisse, liitun nendega hiljem.”

Astusime tänavale ning ta võttis mul õlgade ümbert kinni. Siis viipas ta takso ja sinna istudes hakkasime kohe suudlema, nagu poleks homset päeva. Polnud ka mingeid küsimusi ega seletusi.

Mu käed värisesid sedavõrd, et sain vaevu korteriukse lahti lõgistatud. Ikka ei öelnud me midagi, vaid riietusime lahti ja hüppasime teki alla. Ta lõhnas piimjalt, isegi magusalt... ja ma polnud kunagi näinud mehekeha, mis oleks olnud nii soe ja kutsuv; tema keha külge kleepumine tundus nii loomulik – see polnud isegi iha, vaid mingi ürgne kutse. Mulle meeldisid ta laiad õlad ja heledad karvad, see, et ta riist oli just õige pikkusega, mitte liiga suur, mitte liiga jäme. Mulle meeldis, et ta nohises, mitte ei hingeldanud nagu loom – kõik see suubus üheks naudingu virvarriks.

Lõpuks käis mul pea ringi

ja ma hakkasin nutma. Õnnest. Mingist ähmasest teadmisest, et sellist asja saabki kogeda ainult kord elus.

Ta silitas mu pead ja tema silmis peegeldus üllatusega segatud kaastunne. Ta vist tõesti ei saanud aru, miks ma nutan. Kõik oli ju ilus, kõik õnnestus.

Ma ärkasin selle peale, et kuulsin rõduukse kriuksumist. Marco oli võtnud peale mu sõbranna mehe hommikumantli ja tegi suitsu. Siis tuli ta taas mu kaissu ja ma uppusin ta kallistusse.

“Lähen toon meile väikse hommikusöögi,” ütles ta ja pani riidesse.

Noogutasin. Naeratasin.

Kuulsin ta samme trepikojas kajamas.

Isegi, kui sa tagasi ei jõua, Marco, olen sulle tänulik. Uus päev on alanud. Elu on võimalik.

Valmis keeratud raharull

PIRET (26)

Istun räpase laua taga ja rüüpan õlut. Muusika on keeratud nii valjuks, et ükski selle maja pattudest tänavale ei kostaks. Toauksed pauguvad kinni-lahti ja neisse sisenevad tiirased näod, sealt väljuvad räsitud naised, varrukaga üle suu tõmmates. Bordellipidaja toob mulle valimiseks hulga tüdrukuid. Tassib neid kättpidi mu ette seisma, noogutab siis heakskiitvalt ning ootab mu jah-sõna. Püüan näida selles keskkonnas nii loomulikuna kui võimalik. Vaatan nende kehasid ja uurin hinda, nõuan aina järgmist ja järgmist, kuid siis raputan jälle pead.

Leiaks sündmus aset Eestis, seisaks mu ees valik siresääri paljastavates pluusides ning kehast seksi õhkumas. Kuid siin riigis tähendab naiselikkus emalikkust, kehapaljastus moraalitust, iha pattu. Naised, keda bordellipidaja oma parimaks kaubaks nimetab, varjavad matsakaid jalgu ja riisist paisunud kõhtu. Vaatamiseks on mulle vaid rannaplätudes naabritüdrukud, kes väljaveninud stretšteksades ja liibuvas T-särgis mu ees lodevalt seisavad.

Ka naised ei paista mind nähes rõõmustavat.

Enamasti heidavad nad mulle juba kaugelt pilgu ning keelduvad mu ette valikuna astumast. Teised vaatavad mulle ülbe irvega otsa ja keeravad uhkelt selja. Iga nende pilk hindab mind pealaest kinganinani ning nende nägudest peegeldub õõvastus. Justkui oleksin ma rõve ihar vanamees, keda kusagil mujal enam ei taheta. Kuid olen kõigest võõramaalane võõraste kommetega.

Tegelikult mind nende põlastus nii väga ei häirigi. Võib-olla on see isegi kergendav, sest see vabandab mu rasket fantaasiakoormat, mis täitumist nõuab. Nimelt on bordellid mu silmis alati romantiliselt dekadentlikud olnud. Kujutan end vahel ette eelmise sajandi Montmartre’il, leegitsev absindiklaas näppe tulitamas. Tahaksin olla osa sellest moraalitust kombestikust ning tunda end patusena nagu mõnel Wiiralti graafilisel lehel.

Lõpuks olen ma siin, bordellis, astunud sammu lähemale oma igavesele fantaasiale. Tunnen, kuidas see mu õlul aina raskemalt rõhub. Kuid minna ühega neist emalikest naistest räpasesse tuppa ei kõla enam kaugeltki romantilisena, vaid ületab mu liberaalsuse piirid, mida nii kaua kombanud olen. Samas jätta see tegemata ning joosta arglikult oma pikaajalise unistuse eest minema jätaks egole igaveseks saamatuse armi. Võiksin ju ühe hetkega tunda end sihikindla saavutajana, võiksin elada oma fantaasiat. Peaksin vaid pead noogutama, põuetaskus juba valmis keeratud raharulli tüdruku rinnahoidja vahele pistma ning siis sinna patusesse tuppa sisenema.

Rüüpan juba järgmisest pudelist

ning tunnen, kuidas õlu voolab mööda mu keelt alla ja muudab olemise mesimagusaks. Marie, kes mulle toeks kaasa tuli, istub parasjagu kolme tüseda nokkmütsiga mehe vahel, kes lõbutüdrukuid jahtides hoopis turistide otsa sattusid. Tänaval ei vaataks ta nende näljaste poolegi, kuid siin lõkerdab rõõmsalt naerda, kui mõni neist ta tagumikku patsutab. Paistab, nagu plaaniks ta minu fantaasiat oma elule rakendada.

Ma ei saa sellel ometi lasta juhtuda. Mina ise pean olema oma fantaasiate peremees. Haaran ühe käega vabastavat õlut ja lükkan hetke meelteseisus teise käe enda vastas istuva naise reiele.

Seisan rannaplätudes tualetipotil, stretšteksad põlvini kistud ning rinnahoidja lõdvalt kaela ümber rippumas. Siin on räpane ja haisev ning painatud hinged karjuvad mu kõrvus kajana. Kusehais tungib ninasõõrmetesse ja ma värisen võikusest, kui mu alasti selg peldikuseina puudutab. Lasen kuuldavale valjusid naudinguhelisid, samal ajal kui kõrvaltoast kostab vaevalist ähkimist. Vaid närviline koputus tualettruumi uksel katkestab mu adrenaliinirohke kire.

Erutusest värisevate kätega kinnitan oma rinnahoidja, surun valmis pandud raharulli veenvuse mõttes Marie’le püksivärvli vahele ning võin fantaasiakoormast vabanenult bordellist igaveseks lahkuda.

Speak softly love

SIRLI (38)

Nagu paljud asjad tol kevadel, sai ka see alguse Facebookist. Kui ma ühel hommikul arvuti lahti tegin, nägin postkastis teadet, et minuga soovis sõbraks saada K. Me käisime koos koolis, tema minust klass ees. Tegelikult ma ei mäleta aega, mil ta poleks mulle meeldinud. Kõige pöörasemalt olin temasse armunud 10. klassis ja kui ma nüüd Facebookis “kinnita” vajutasin, tuli see mulle eriti selgelt meelde.

Paar päeva hiljem vahetasime juba kirjakesi. Ma ei olnud kindel, kas see ainult tundus mulle nii või ta tõepoolest flirtis minuga. Igal juhul oli mul meeletult hea meel temaga taas suhelda.

Me leppisime kohtamise 

kesklinna suure hotelli alla pubisse. K oli natuke kaalus juurde võtnud, aga ta silmad olid täpselt sama sügavad kui 20 aastat tagasi. Ta istus mu kõrvale ja pani enda käe paariks hetkeks minu oma peale. Me rääkisime kaks tundi, võib-olla veidi rohkem: tööst, lastest, reisidest… Muidugi olime mõlemad juba aastaid abielus ja mulle tundus, et õnnelikult.

Pärast seda kohtumist ilmus me online-suhtlemisse teine toon. Ei, see polnud enam isegi flirt. Õhtu-õhtult üha julgemaks muutudes ajasime teineteist hulluks kujutluspiltidega sellest, kui me saaksime kuskil kahekesi jääda. “Leidsin Tallinna lähistelt ilusa liivase paiga ja kohe tulid Sina meelde. Meeletu soov on seal vedeleda ja kätt Sinu sääre vastas hoida. Kui päike on piisavalt paistnud, siis tõmbaks Sul midagi madalamale ja paneks sinna vastu keele.”

Päike, liiv ja lained

ootasid mind aga hoopis teises kohas. Juuni algul sõitsin kaheks nädalaks Kreeta saarele Chaniasse, suvehakupuhkusele koos abikaasa, laste ning veel kahe perega. Jah, muidugi oli mul seal tore, aga ühtelugu tabasin end K-st unistamas. Kreeta loodusele ülekohut tehes sulgesin silmad alati, kui see võimalik oli, ja kui ma need taas lahti tegin, oli mu pilk pisut udune. Kahekümne aasta tagused mälestused peapööritusest, kui K mind koolipeol tantsima palus ja pärast koju saatis, segunesid küpse naise niiskete kujutluspiltidega mehest, kes nägi ka neljakümnele lähenedes välja jalust-nõrgaks-ajavalt seksikas.

Ja kes kirjutas mulle väikseid, kuid uskumatuid kirju, mida ma telefonist ikka ja jälle lugesin. “Istun praegu oma kabinetis ja mõtlen, et kui pruun Sa ikkagi juba oled. Kui sekretär nüüd sisse astuks, ei saaks ma tema pilgu all püsti tõustagi.”

Ühel kuumal päeval

suundus ülejäänud seltskond randa, mina aga otsustasin vaadata ringi Chania vanalinna butiikides ja galeriides. Kitsastel tänavatel oli mõnusalt jahe ning ma sõin hilist lõunat pisikesel väljakul turistide peamistest radadest eemal. Kreeka salat, tzatziki, klaas valget veini. Valgetes särkides kelnerid, soliidsed prantslased kõrvallauas. Ja muusika, mis äkki mu teadvusse jõudis.

See oli laul, mis oli kõlanud tol koolipeol, meie teiseks tantsuks. Chania tavernis mängis “Ristiisa” soundtracki instrumentaalversioon, kuid ometi tundsin ma K kätt oma seljal ning kuulsin laulu sõnu, nagu oleks ta neid mulle kõrva sosistanud.

Ma tõusin kiirustades ning jätsin rahatähe lauale klaasi alla. Avar internetipunkt asus üsna sadama lähedal – ma olin seal paar korda juba käinud. Kolm eurot paksule noormehele ning ma valisin nurgas asuva arvuti. Jumal olgu tänatud Youtube’i eest. Vaid paar hetke hiljem voolas see laul uuesti läbi mu meelte. Speak softly love so no one hears us but the sky…

Hingasin sügavasti sisse

ja alustasin vastust K viimatisele kirjale. “Mõte Sinu sõrmeotstest ja et Sa hingad vastu seda kohta, mis on täpselt mu parema kõrva all, teeb mu keha väga soojaks ja niiskeks ning ajab mu rinnanibud turri,” kirjutasin ma, kuid rohkem ei suutnudki. Nagu Vahemere soolased lained siinsamas sadamas, ründas kõik see mind äkki korraga: elu esimene suudlus, millega K mind mu koduukse ees üllatas, tema käsi minu omal kesklinna pubis, meie kirjad ja kujutluspildid, see laul uuesti ja uuesti…

Tardunult põrnitsesin ma alustatud kirja, nägemata sellest enam sõnagi. Mu käed lebasid klaviatuuri kõrval, süda peksles peaaegu kurgus, kogu veri oli koondunud alakehasse. Ma sulgesin silmad ja põimisin jalad ümber K.

Kui maailm natukese aja pärast tagasi tuli, kustutasin ma saatmata kirja ära. Chania maalilises sadamas hakkasid varjud juba pikenema, aga restoranide sisseviskajad polnud tööõhtut veel alustanud. Ma kõndisin mööda kaldapealset aeglaselt hotelli poole ja vaatasin vanade majade siniseid aknaluuke, nagu näeksin neid esimest korda. Oleks keegi mulle varem öelnud, et ma saan orgasmi internetipunktis, kus mind mitte keegi ei puuduta, ei oleks ma teda kindlasti uskunud.

Artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2011. aasta juulinumbris.

Loe ka neid lugusid