2
fotot
(PantherMedia / Scanpix)
Jaga:     
Elustiil

ILUOPERATSIOONI KOGEMUS: „Sellest ajast, kui mulle rinnad kasvasid, olin unistanud, et neid poleks.“

Tuntud tõde on see, et keegi pole rahul sellega, mis tal on. Lokkispäised igatsevad sirgeid juukseid, nood omakorda lokke; paksud saledust, kõhnad vormikust; väikeste rindadega naised lopsakat partiid ja suurerinnalised väikest. Mina kuulun viimaste hulka.

Olen üldiselt rahul sellega, kuidas välja näen. Aga kuidas ma end ka aastakümnete kestel poleks “töödelnud”, jään ühes osas ikka samale seisukohale – ma ei taha endale selliseid rindu! Suuri. Rippuvaid.

Niikaua kui end mäletan, olen olnud poisilik tüdruk. Mulle meeldisid poiste mängud – tagaajamine, pallimängud, ronimine ja hüppamine. Varase teismeeani tundsin end oma kehas suurepäraselt, kuid siis hakkasid mu rinnad kasvama. 15aastaselt nägin oma D-korviga välja nagu tädi. Need ei sobinud mulle – ei minu välimuse ega olemusega. Need segasid mu rahmeldavat liikumist ning põhjustasid palju ebavajalikku poiste tähelepanu. Ei saanud lihtsalt T-särki selga visata ja õues trääseldada, tuli veel midagi peale tõmmata, mis partiid varjaks. Sel ajal polnud müügil ka häid rinnahoidjaid. Mulle ei meeldinud flirtida ja mulle tundus alati, et mu rinnad saadavad välja valesid signaale. Sain pidevalt neid “mmm...” kommentaare, mis üldse komplimendina ei kõlanud.

Rinnad pärast lapsi

Aga tollal olid mu rinnad vähemalt lopsakad. Abiellusin suhteliselt vara ja sain ka kohe lapse. Imetamise ajal, eriti alguses, kui tekkis piimapais, muutusid rinnad veel number või paar suuremaks, rinnaesine oli täis suuri siniseid veresooni, mis pidid tagama verevarustuse kogu sellele massile. Midagi oli head ka – piima oli alati ja kuna rinnad olid piisavalt pikad, sai last toita igasugu imelikes poosides, sest rinda sai suunata, kuhu tahtsid. Hea küll, mitte päris selja taga oleva lapse suhu, aga no peaaegu.

Pärast imetamist läks asi ühest küljest paremaks, teisalt hullemaks. Veresooned kadusid nahapinnalt, rinnad muutusid tühjaks. Ja pikemaks. Iga imetamisega muutus rindade kuju. Rindasid sai juba suruda kenadesse rinnahoidjatesse ja nägin riietes välja päris okei. Kui aga tuli end paljaks võtta, kadus hea enesetunne. Haihtus kindlus magamistoas. Vaatepilt polnud ilus ei minu püsti seistes, selili või külili olles ega veel vähem neljakäpukil. No võib-olla suudate ette kujutada.

Öeldakse, et mees armastab silmadega. Kuidas ma põdesin, et minu oma jääb nälga. Aga ta vist vaatas mujale. Või igatahes oli tal oma sõnul kama kaks. Minul mitte.

Lõpuks, pärast nelja lapse sünnitamist ja igaühe vähemalt aasta jagu imetamist olin jõudnud nelikümmend eluaastat selja taha jätta. Ikka nii, et tõstvate ja vähendavate rinnahoidjatega okei, paljalt ja rannas mitte okei.

Mõte hakkab idanema

Ilukirurgia tundus mulle aastaid ebaeetiline, justkui kuuludes vaid edevate ja lollide maailma. Et teised saavad oma taagaga ise hakkama. Kuidas sa lõikad midagi maha – armasta end sellisena, nagu sa oled, sa oled lapsed sünnitanud, on loomulik, et sul on sellised rinnad, kanna uhkusega, su emal oli sellised rinnad, su vanaemal olid sellised rinnad jne.

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse

Loe ka neid lugusid