(Laura Strandberg)
Jaga:     
Elustiil

MAI-LIISI BLOGI | Enam hullemaks minna ei saa! Nautigem seda, nutkem ja vingugem!

Eelmisel nädalal hädisesin ma siinsamas blogis depressiooni teemal. Pean tunnistama, et samal teemal jätkan ka täna, mu ellu pole tulnud suuri muutusi.

Mõnel päeval, eriti hommikupoolikuti, on tunne päris OK, kuid lõuna paiku hakkavad avalduma igasugused huvitavad tervisehädad. Eile näiteks olin kimpus meeletu ärevusega, ja seda juba hommikust peale. Käed värisesid, pulss oli laes, süda peksis ning hetkegi ei saanud rahulikult keskenduda. Juba kahe-kolme paiku kobisin koju teki alla nukrutsema. Ma mäletan, kui ma paarkümmend aastat tagasi tudengina käisin No Big Silence’i kontserdil ja olin (nagu mulle kombeks) lava ees. Korraga lõi mu eesolev noormees moššimise käigus mulle oma kuklaga vastu nina. Veidi valus oli, kuid kontsert läks edasi, ning ma ei pööranud vahejuhtumile tähelepanu.

Tunni pärast tualetti minnes oli imestus suur, sest mu silmaalused olid hakanud värvi muutma. Sinakaks. Nii ma siis jälgisin paari nädala jooksul suure huviga oma silmaaluseid, et mis tooni nad järgmiseks lähevad. Lillat oli seal mingi aeg, ja kollast ja no punane ka loomulikult. Praegu on sama seis. Nagu eemalt jälgin oma vaimset olukorda, et mida päev mulle täna pakub. Ärevust? Tüdimust? Hirmu? Ärrituvust? Kõike korraga? 

Suhtluse olen viinud miinimumini. Eriti rõõmsate inimestega. Ma tegelikult üldse ei mõista oma sõpru, kes kilkavad, et neil on praegu energiatase laes, elu on super, äge, tants ja trall laeni. Nagu... mis mõttes. Eestis, novembris? Laksu all oled? Suhtlen vaid inimestega, kes suudavad mõista mu madalseisu. Kellega saan, silmad veekalkvel, teine teisel pool lauda istuda ja hädaldada. Kellel on endal ka mõni häda või lausa hädade kogum, et saaks võrrelda, kummal on halvem. Lihtsate probleemidega, näiteks et raha pole, te mind võrku ei püüa, see on liiga tavaline olek. Lahutad abielu? Sul on sügelised? 16-aastane tütar on võib-olla rase? No suurepärane, enam hullemaks meie probleemid minna ei saa! Nautigem seda, nutkem ja vingugem!

Ja palun mitte rääkida nälgivate Aafrika laste või osooniaugu teemal. Küll nemad ka kuidagi hakkama saavad, leiavad need lapsed midagi ikka süüa, ning osooniauk vaadaku ise. Keskenduge nüüd minu probleemidele palun hetkeks. Pean ütlema, et just selliste, muredega kimpus inimestega tekivad lõpuks ka head mõtted. Et kuidas ennast aidata. Ja siis, silmad endiselt veekalkvel, teha otsuseid edasiseks. Palju magada, süüa täisväärtuslikult, liikuda ning öelda alkoholile kindel ei.

Kuna mul on lähedaste sõprade seas mitmeid mehi, siis tekib praegu nendega suheldes kohe uus probleem. Nimelt on mehed ju tegutsejad, probleemide lahendajad. Natuke vingud neile, ja juba hakkab neil mõte tööle. "Mine päikese kätte", "Võta koer", "Hakka elama!", "Saa täiskasvanuks!" on suhteliselt levinud soovitused. Loodan, et enamasti mõeldud kerge irooniaga, sest nad teavad, kuidas ma sellistesse soovitustesse suhtun.

Aga teate, ma tegelt ei otsi lahendusi. Ma lihtsalt arvan, et see krdi november tuleb üle elada.  Kindlasti tuleks vältida situatsiooni, kus päev otsa söömata tekib tahtmine võtta kaks džinn-toonikut. Siis meenutada, et pole midagi söönud, ja süüa kaheksajalgu wasabi-kastmega. Ning kõige lõppu, mingi imelise otsuse tõttu manustada väike tekiila. Seda kombot ma ei soovita. Kellelegi, üldse, mitte kunagi!

Sellise rõõmsa noodiga täna lõpetakski. 

Loe ka neid lugusid