Jaga:     
Elustiil

TRENNIBLOGI | Ära käi trennis

Kui ma kaks aastat tagasi esimest korda (küll väga ajutiselt) spordiklubiga liitusin, üllatas mind loosung seinal: “Ära käi trennis.”

Selle all oli siiski veidi motiveerivam jätk: “Hakka treenima!”.

Mõni aasta tagasi hakkasin ujumas käima. Läksin sulistasin mõnusalt otsi ujuda, lõpus välja ronides tuli mu juurde basseinivalvur, vanemapoolne treener, kes küsis, mis mu eesmärk on.

Tahtsin öelda, et lihtsalt kohale tulla on minu jaoks juba mõõdetamatu eneseületus. See, et ma trikoo selga panemise ja vastikult jahedasse vette laskumise vahel ümber ei mõtle ja koju ei naase, on minu puhul juba medalivääriline.

“Lihtsalt tunnike ujuda.”

“Eesmärke peab seadma!” teatas ta heroiliselt, nõukogudeaegse olümpiatreeneri pidulikkusega. “Palju tegid?”

“Ee... kaks kilomeetrit.”

“No teeme neli! Jõuludeks! Kas suudad?”

“Ee... suudan küll.”

“Lööme käed!”

Arvestades asjaolu, et mu elu on üsna kiireloomune ja seda kahte kilomeetrit ujusin tund aega, ei vaimustanud mind küll väljavaade, et ma kaks tundi seal ligunen. Hoolimata reipast sõudmisest hakkas mul tunniga vahel nii külm. Seega külma ja ajakulu vältimiseks hakkasin kiiremini ujuma. Sain jõuludeks ilusti oma neli kilomeetrit korraga ära.

Kui hakkasin jõusaalis käima (ma olen pigem erakliku natuuriga, mulle meeldib üksi oma asja nokitseda), askeldasin kuuel masinal kümme minutit, samal ajal kuulates audioraamatut tuumafüüsikast.

Täna ma saan aru, et mul oli siis väga igav.

Üks sõber teatas, et pool trennist on muusika, muusika jõud, mis su kaasa tõmbab. Proovisin seda ja see töötas.

Mingi hetk võtsin julguse kokku ja läksin treeneri soovitatud BodyBalance’isse.

Et mu harvadel käimistel lihased alati valutama hakkasid, proovisin iga kord aina ettevaatlikumalt teha, et pärast jälle nädal aega valusa keha tõttu trenni vahele ei jääks. Paaril korral üks treener (käisin erinevates klubides eri kellaaegadel) ütles mind vaadates: “Me ei tulnud siia seisma, vaid me tulime siia treenima! Kui sa olid nii tubli, et tulid kohale, siis kasuta seda ära ja treeni täiega! Ilma pingutamata võid sa kodus diivanil ka olla!”.

Tahtsin protesteerida, sest ma olen ju trennis!!! See juba ONGI treenimine ja mulle medalit, palun.

Nüüd, käies NTC Challenge’is, saan lõpuks aru, mida nad mõtlesid sellega, et ära käi trennis, vaid hakka treenima! Olen alati arvanud, et kui inimene leiab oma trenni, siis see on tal tore ja ta tahab seda alati teha. Aga lihtsalt, et MINA ei ole trenniinimene. Et kuigi BodyBalance on mulle õige, olen ma ise lihtsalt vale.

Täna, pühapäeval ma ootan esmaspäeva, et saaks trenni minna. Selle 15 korraga, mis kohal olen käinud, on mu keha juba hakanud muutuma. Nii ruttu! Ja iga korraga jõuan rohkem.

Nüüd saan aru, et mul oli igav ujumas, jõusaalis, BodyBalance’is, aga NTC’s ma unustan isegi ära, kes ma olen, sest olen treenimisega – ja mitte trennis olemisega – liiga hõivatud.

Sel nädalal vapustas Briti meediat maailmalõpumaigune uudis: Kate Moss hakkas trennis käima. Kui maailma kõige kuulsam peotüdruk, kes on alati kuulutanud oma trennivihkamist, õpib 43-aastaselt seda armastama, siis võib vist igaüks sellega hakkama saada.

Loe ka neid lugusid