Jaga:     
Elustiil

TÄITUNUD TUHKATRIINU-LOOD: lugejate kõige liigutavamad kirjad

Goldtime’i ja Bastioni ühiskollektsiooni Mystical Gold konkursile laekus palju kirju, mida ühendas kirg elu vastu, tugevus ja sihikindlus. Eesti naised on uskumatult ägedad!

Ametilt olen õpetaja

ja viimased viis aastat tegelenud lasteaias kõige pisematega. Kuid salamisi unistasin juba ammu klassiõpetaja ametist. Oli juuni keskpaik... ja siis see juhtus. Sain teada, et septembrist saab minust klassijuhataja väikeses armsas pea 100aastases maakoolis Lõuna-Eesti ääremaal.

Nüüd ma siis toimetan, ärkan hommikuti üsna vara ja ootan, millal ometi saaks minna... tööle! Päeva lõpuks olen päris väsinud, kuna juttu jätkub ju igaks sekundiks, need kuni kümneaastased tahavad hirmsasti rääkida. Palju saab naerda ka. Ükskord rääkis üks vahva kolmanda klassi poiss, kuidas nende peres on palju kuulsaid nimesid. Näiteks Ralf on tuntud kui kuulus vormelisõitja ja väike õde Mirtel olevat oma nime Mirtel Pohla järgi saanud, aga... Pohlat ei pandudki, ainult Mirtel. Täna hommikul selgus, et fotograaf, kes pidi kooli pildistama tulema, oli haigeks jäänud. Üks tark esimese klassi poiss oli sellest kuuldes üsna pettunud ja teatas, et siis ta kammis ju ilmaasjata juuksed ära…

Paljude pealinlaste arvates oleme siin paksude metsade ja maaliliste kuplite vahel hoopis teistsugune rahvas, kes ei tea midagi lahedatest ööklubidest ega Hugo Bossist. Tuleb tunnistada, et ööklubide asemel on meil tõepoolest imelikud pubipeod ja koomilised laudadega tantsuõhtud rahvamajas, millest on saanud aasta tähtsündmused. Hugo Bossi riiete asemel koob meile sokke-kindaid, kapsuneid jne vanaema. Vahel lastakse suurde linna kontserdile ja teatrisse.

Eks ma võimendan seda tsivilisatsiooni pääsemise lugu natuke üle. Ja Hugo Bossi olen isegi paar korda kaugelt näinud!

Huvitav, et ma julgen seda avalikult tunnistada, aga pean end üsna enesekindlaks ja kauniks naiseks. Ja mind tuleks pigem premeerida kui upitada kauni kleidi või hoopis ehetega. Kannaksin seda kleiti kindlasti nii Valgamaa õpetajate jõulupeol kui ka kohaliku rahvamaja aastalõpupeol. Äkki panen isegi õe sünnipäevale selga – või kui ämma juurde jõuluõhtule lähen. Sära jagub mitme ürituse jaoks.

Kaja Hass

Kes ei ole kogenud,

mida tähendab depressioon, kui sa ei taha kellegagi rääkida, kedagi näha, kui nutmine on ainus, mida teha suudad, see ei tea, kui olulised on ajad, mil suudad tegutseda, naeratada, pereliikmete ja kodu eest hoolitseda ning elust rõõmu tunda. Depressioon ei ole nõrkus, see toob hoopis välja inimese tugevad küljed ja jõu ning näitab vastupidavust.

Kes ei ole aastaid oma lähedasi hooldanud, nähes pealt võitlust ja alistumist, elu ja surma paratamatust ning kõike, mis jääb nende vahele, ei mõista, miks käin nii harva väljas ja miks naeratuse taga on alati kurbus. Kel pole iga sekund ärevusse või paanikasse sattuda võivat tütart, ei mõista, mida tähendab see emale, kelles on segamini süümepiinad ja soov oma last aidata.

On lapsi ja vanemaid, kes käivad ühistel reisidel, üritustel, pidudel. Meie tütrega armastame parematel päevadel koos vaiksemale kontserdile või teatrisse minna või poes oste teha, pärast väljas söömas käia. See on meie aeg. Eemal probleemidest ja pidevalt endast märku andvatest häiretest, mis vähemalt mõneks ajaks eemale hoiavad, kui on midagi positiivset, millele keskenduda.

Ma olen ema. Abikaasa. Hooldaja. Hoolitseja. Lapsehoidja. Lohutaja. Julgustaja. Pühendusin oma ema, hiljem vanatädi hooldamisele. Olengi enamiku oma elust kellegi eest hoolitsenud. Olen keegi, kes lihtsalt peab tugev olema, sest vastasel juhul variseb kõik ümber kokku. Pärast kukkumist tuleb üles tõusta ning vapralt edasi minna. Seda mõtet sisendame tütrega teineteisele iga päev. Elu on kingitus ja sellest tuleb rõõmu tunda.

Kaunid rõivad ja ehted teevad igale naisele rõõmu. Küll me leiame ka üritused, kus neid vääriliselt kanda. Me keegi ei tea, mis tulevik toob, isegi homne päev, sellepärast on raske ette mõelda-öelda ja planeerida, kas ja kus me viibime. Teile kirjutama ajendas soov tütrele näidata, et me mõlemad suudame hakkama saada ja oma mõtetest rääkida. Koos oleme tugevad.

Vairi Virnas

Minu eneseleidmise teekond

algas 7,5 aastat tagasi, kui elasin läbi kohutava sündmuse. Olin neljandat nädalat rase, kui mu abikaasa suri. Meie laps oli väga pikalt planeeritud ja ma jäin rasedaks kõige viimasemal võimalikul hetkel.

Lapse sünniga algas täiesti uus ja tundmatu elu. Tundsin suurt hirmu, kuidas hakkama saan. Kui laps kasvas ja imetamise lõpetasin, hakkasin taas suitsetama, millest olin raseduse pärast loobunud. Kui mu ime sai 2,5aastaseks ja nägi mind suitsetamas, palus ta mitmeid kordi: “Emme, ära tee pähhi!” Jätsin tütre nimel suitsud ja nüüd saab sellest juba 4,5 aastat. Paraku aga on sigarettidest loobumisega lisakilod kiired tulema ja nii juhtus ka minuga.

Ma olin enne seda normaalkaalus, oma 174 cm pikkuse juures kaalusin 60 kg ringis. Nüüd olin juurde võtnud 20 kg. Kannatas ka suhe uue elukaaslasega, sest mu enesehinnang sai kõva hoobi. Olin pidevalt stressis just oma kehakaalu pärast.

Ja siis ma ärkasin eelmise aasta 18. augusti hommikul ja tundsin, et nii enam edasi minna ei saa. Kaalunumber oli selline, mida ma veel elus näinud ei olnud. Otsustasin, et nüüd pean ennast käsile võtma. Enesehinnangu ja endise keha tagasi saama.

Olen aasta ja kolm kuud kõvasti vaeva näinud. Muutnud oma toitumist ja alustanud jõusaalis treeninguid, olen jõudnud peaaegu soovitud lõpptulemuseni. Kadunud on 17,5 kg. Ma saan taas kanda ilusaid riideid ega häbene enam oma keha. Olen saanud tagasi oma enesekindluse ja tahan seda kõigile näidata.

Olen töötanud 11 aastat ettevõttes, kus on iga aasta alguses suur Awards Gala, kus ma tahaksin oma uue vormiga särada. Olen enda üle tõsiselt uhke, et olen saavutanud selle, mida arvasin, et enam kunagi tagasi ei saa. Mul on veel 3 kg kaotada, kuid tean, et veebruariks, kui toimub see üritus, olen oma eesmärgi saavutanud.

Marje Aasmets

Enne, kui emast sai jõuluingel,

lubasin talle, et viin oma magistriõpingud lõpuni. Täistöökoha kõrvalt pole naljaasi selline “seiklus” ette võtta. Sel kevadel läksin hommikul enne kella 8 kodust välja ja tulin koju veidi enne kella 22 õhtul. Olin surmväsinud, põdesin viimase tähtaja palavikku ja pidin taluma abikaasa tahtmatuid torkeid selle kohta, kuidas mind paar kuud pole olemas olnud. Tundsin, et lähenev tähtaeg, tööalased pinged, kevadväsimus ja päriselu mured saavad kõik korraga pea kohal kokku. Kõige selle väljaelamine kalli abikaasa peal tegi talle liiga, aga taganeda ja alla anda polnud samuti soovi.

See tunne, kui sinu 45 minutit kaitsekõnet ja küsimustele vastamist on läbi, on midagi pilve peale potsatamise sarnast. Kas tõesti saab nüüd 17 aasta järel normaalse elu juurde tagasi? Kas tõesti saan lugeda ajakirju, raamatuid, käia kinos ja trennis täiesti murevabalt ilma ühegi õpikohustuse tukseta kuklas?

Noore naise jaoks oli see millegi suurega hakkama saada. Paljud ei võtnud seda teed, paljud jätsid pooleli. Tahtsin, tegin ära ja tulin võitjana välja. Olen tänulik oma abikaasale, kes pidas vastu ja sosistas meie esimesel pulma-aastapäeval: “Aitäh, et sa nüüd jälle tagasi oled! See õppimine ja töö röövis su minult päris tükiks ajaks!” Usun, et neid noori naisi on veel, kes püüavad tööd, koolielu ja päriselu ühendada. Elagu elu ja eesmärkide saavutamine!

Kristi Sarap

Minu elus

pole midagi erilist, säravat ja silmapaistvat... Kõik on nii, nagu on paljudel teistel inimestel: pere, tööülesanded, kodu. Minu tegevustest sõltub inimeste elu, mul on vastutusrikas töö. Ma olen vaimselt ja füüsiliselt väsinud.

Stopp! Ma olen parimat elu väärt, ma saan ise oma õnne sepaks. Uus huvitav töö, uued elamused, uued inimesed. Ma sain hakkama! Mul on hooliv mees, kaks andekat tütart, mitmed sõbrad, kes rõõmustavad mind iga päev ja panevad särama. Ma olen väga õnnelik!

Minu elu juures on palju erilist, säravat ja silmapaistvat.

Peokollektsiooni Mystical Gold kleidis ja ehetes säraksin ma jõuluõhtul, teatris ja aastavahetusepeol mõisas!

Žanna Širobokova

Minu aasta

on olnud igati pöörane. Täis nii kurbust kui ka rõõmu ning taasavastamist. Läksin lahku 14 aastat kestnud keerulisest suhtest. Käisin esimest korda Hispaania mägedes seiklemas. Kasvatan üksi oma kaht poega. Minu ellu tuli taas minu esimene armastus. Pühendan ennast uuesti spordialale, mida jumaldan ja teen taas kõike, mis minu hinge toidab. Tahan tunda ennast taas erilisena ja äratada endas üles unistused, mida täide viia.

Kui saaksin võimaluse ennast ehtida peokollektsiooniga, sooviksin väga endast teha fotosessiooni selles imelises koosluses. Jõulud on tulemas ja miks mitte särada nagu täht keset jõulutulesid. Samuti pole ma saanud oma uue kaaslasega käia ühel õigel kohtinguõhtul. Sooviksin minna restorani ja teatrisse. See hetk jäädvustaks minu aasta kokkuvõtvalt ja annaks tunde, et olen uuesti sündinud.

Imelisi hetki igasse päeva!

Marlen

Ema, mõtlesin kaua,

mida kirjutada ja miks. Pühendan selle loo Sulle, sest ma armastan Sind. Seda, mis Sul on, pole vähe: kolm last, hooliv mees - meie isa - ilus kodu ja hea töökoht. Olen tihti mõelnud, eriti nüüd, täiskasvanuna, mismoodi Sa ennast premeerid. Inimestel on erinevad loomused, ilmselt oled Sina andja. Peaasi, et teistel, Sinu lähedastel oleks kõik hästi ja olemas.

Sellepärast ma tean, ema, et Sa iialgi endale midagi sellist ei lubaks - Sa leiaksid 100 põhjust, miks seda mitte teha. Kujutan ette Sind mõtlemas, mida Sa selle raha eest saaksid osta mu väiksele õele, vennale või lihtsalt perele.
Sa oled rahul, Sa oled õnnelik ja see ongi peamine. Aga tea, ema - kui ma peaksin midagi võitma, siis kuulub see võit Sulle! Minu südamesoov on panna Sind tõeliselt särama ja näha Sind õnnelikuna, vahel ka lihtsalt ilusate esemete üle rõõmu tundmas.
Olgu nende kandmise aeg siis Sinu tulevane jõulupidu tööl, meiega kodus või hoopis aastavahetusel.

Älian Käärik

2017.aasta märksõna

minu jaoks on - 20 aastat aja lugu. Just nii kaua on minu elus olnud õnn, armastus, pere ja kodu. Ja sõbrad. Peaaegu kõigega, mis nendega kaasas käib: abikaasa ja lapsed, töö ja raha, mured ja rõõmud, riiud ja leppimised, vastutus ja käegalöömine… 20 aastat elu ühes Eesti väikelinnas, tutvumise ja pulma 20. aastapäev.

Nähes Bastioni ja Gold Time ühistööna valminud Mystical Gold kollektsiooni, ja Anne&Stiil üleskutset ei kahelnud ma hetkekski rääkida oma lugu.

Algselt lippas minu mõte eesseisvale aastavahetusele ja meel läks nukraks, sest 20 aastat ei ole ma aastate vahetumistele rõhku pannud. Ilus oleks viibida imelises kleidis ballil, kõlistada šampanjaklaase ja nautida saluuti. Jätkates oleks see kõlanud nagu hala „minu osaliselt elamata elu“. Liiga lihtne. Elu ei ole mind lihtsusega hellitanud.

Tegelikult on äraütlemata hea tõdeda, et mitte alati ei ole olnud kõik nii, nagu täna. Kõik, mis mul on, selle poole olen ise püüelnud, soovinud, teinud, võtnud, valinud, võidelnud, kaotanud ja kukkunud ning otsast alanud. Nii olengi töötav, kõrgharidusega, majanduslikult kindlustatud, keskealine, parajalt trullakas naine ja oi-oi kui ebakindel…

Mul ei olnud tagalat vanemate näol ega lapsepõlvekodu toetamas, ei ole mul õde ega venda. Oli vaid vanaema, kelle 100ndaks sünniaastapäevaks sündis mu esiklaps - tütar. Jah, just täpselt samal päeval! Ja selsamal päeval oli minu 25. sünnipäev. Tütar kannab uhkuse ja austusega edasi minu vanaema mälestust – oma nimega. Üsna peagi saab sellest toredast päevast 20 aastat.

Mis suudaks toonase päeva üle trumbata? Üks kleit? Just! Minu armastus Bastioni võrratute kleitide järele on vastupandamatu, isegi ohjeldamatu. Kõik, kes mind tunnevad, kirjeldavad mind esmaselt pöörase ja särtsaka kleidivaliku poolest. Väga tähtsal kohal mu elus on sõbrad, mõned neist suisa 40 aastat, kes oleksid kohal täiustamaks koos Bastioni erikollektsiooni väikese musta kleidiga eelolevatel sünnipäevapidudel minu nappivat enesekindlust. Nagu Tuhkatriinu tänapäevasem ja mugandatum versioon. Pole haldjat, tõlda, hobuseid ja kristallkingakest kuid on armastus!

Anne Klettenberg

Käime mehega

mõlemad vahetustega tööl ja näeme teineteist tihtipeale ainult magamas. Ühist aega teineteise jaoks on viimasel ajal väga vähe. Seda kõike oleme talunud vaid ühise eesmärgi nimel - luua päris oma kodu, mille soetasimegi alles hiljuti, mitte väga kaua aega tagasi. Oma kodu loomine polnud plaanis mitte ainult meie endi pärast, vaid seepärast, et meie mõlema soov on soetada lähitulevikus pisipere. Arvame, et üks tähtsamaid asju elus on armas ja soojust täis kodu. Kui ma selle auhinnamängu võidaksin, korraldaksin endale ja oma mehele tõelise printsi ja Tuhkatriinu kohtingu, kus võime unustada argimured ja vajuda imelisse muinasjutumaailma, maailma, mis on vaid meile kahele. See, milline see välja hakkaks nägema, on saladus - las jääda asjasse ka natuke põnevust. Eks kõik naised ole oma mehele kui tuhkatriinud, kuid antud auhind annaks asjale vaid särtsu juurde ja paneks iga naise tundma end veel Kaunimana.

Ingrid Jõgi

See aasta

on möödunud iseseisvumise ja kasvamise rütmis. Olen õppinud end usaldama ja nii mõneski mõttes turvaliselt teelt kõrvale astunud. Varem tahtsin elada ideaalse malli järgi ja mõneti ma selle ka saavutasin: lõputunnistusega koos saadud medal viis mind ülikooli ja sealt mugavasse kontoritooli. Samal ajal kasvas mu sees rahulolematus iseendaga jsa ma ei osanud ennast väärtustada. Päev pärast ülikooli lõpuaktust sai jaks otsa, stress ja toitumisprobleemid olid mind kurnanud juba mõnda aega ja alles siis, kui pidin lõpuks erakorraliselt päeva haiglas veetma, mõistsin, et ma ei sobigi nendesse raamidesse, mille endale hoolega üles ehitanud olin. Kogu selle segaduse kokku kogumine ja mõtestamine võttis aega. Aga ühel hetkel koos tärkava kevadega mõistsin, et elangi iseendana ja endale. Minu igapäev on suuresti sama: alustasin uues koolis, käin tööl ja trennis ja õhtuti istun töölaua taga ja õmblen.

Varasemalt olen enne jõuluhooaega ikka naernud, et olen justkui tuhkatriinu: õmblen sõbrannadele ballikleite, aga ise pole kunagi ballil käinud. Nüüd tundub aeg paras ja isegi võluv prints oleks käepärast võtta, aga kleidi võiks seekord küll keegi teine valmis teha.

Svea

Minu lugu. Lühidalt.

Olla õnnelik hetkes, liikuda hoolimata raskustest ikka ja alati tähtede poole!

Juba väikse tüdrukuna olin teistest pisut erinev - tedretäpiline pisut omamoodi väikelinna tüdruk. Ent üks oli kindel ja jääv - soov alati märgata ja olla märgatud! Näha enda ümber ilu, luua ilu. Mäletan, et juba väiksest saati olen endameelest elanud ja kasvanud vales kohas. Liiga väikses linnas.

Elu, olles mind kõvasti karastanud, raputanud, tõigi mind, noort inimest, suures kaotus- ja leinavalus teise linna. Oma lõunaeestlasliku soojusega sattusin ma “jahedasse” Pärnusse. Ma harjusin. Leppisin. Sain hakkama. Nüüdseks olen olnud juba 11 aastat pärnakas.

Eelmisel aastal otsustasin minna uuesti kooli ja õppida juuksuriks. Olen pea poolteist aastat maksimaalselt pühendunud koolile ja minust on saamas hea silma ning kuldsete kätega juuksur! Olen oma valiku ja oskuste üle väga õnnelik.

Nüüd on minu aeg särada! Juba pisut eakam koolilaps vajab puhkust ja pisut glamuuri!

Mul on valida lausa kolm üritust, kuhu Mystical Goldi kleidis ja aksessuaarides läheksin: Faberge Ball, kooli lõpuaktus või iseenda 40. aasta juubel!

Silja Sild

Minu aasta

on olnud senistest kardinaalselt erinev, kuna eelmise aasta lõpus sain esmakordselt emaks. Lapse sünd on mind pannud elu hoopis teisiti nägema. Olen enda jaoks avastanud igapäevaseid rõõme, millele ma varem ei pööranud suurt tähelepanu, nagu näiteks kevadel taimede õide minemise aeg ja sügisel lehtede värviliseks muutumine. Just beebi on see, kes on mulle seda õpetanud, osutades igale uuele, näiliselt väiksele, kuid tema jaoks ütlemata põnevale avastusele. Olgu selleks siis tänaval märgatud triibuline kass, taevas lendav lennuk või raamatust vastu vaatavad rõõmsad pildid. Olen viimase aasta jooksul õppinud elu märkama läbi lapse silmade ja see on olnud hingele vägagi kosutav tegevus.

Loomulikult on viimane aasta olnud täis ka enneolematuid väljakutseid, sest väikse inimese eest hoolitsemine on väga raske töö. Pean tunnistama, et vahetult pärast lapse sündi, kui meie väike pere alles harjus uue elukorraldusega, oli aegu, mil beebiga oli ka väga raske - laps nuttis palju ja paistis stressis, mis omakorda tekitas minus palju segadust ja muret. Sellistel hetkedel on peast läbi käinud ka mõtteid, et vana elu, kus sai tööl käidud ja iga hommik nauditud lihtsaid igapäevaseid toiminguid nagu (kuum!) kohv ja ajakirja lugemine rahus ja vaikuses, oli hea aeg. Kuid siis, nagu niuhti, muudab laps meelt ja otsustab naeratada või teha mõnda eriti armsat koogutamise häält ning mu süda sulab. Selliste hetkede nimel tasub pingutada ja siis kaotab mahajahtunud kohv ja üürikeseks jääv oma aeg tähtsuse. Aitame me ju elukaaslaga ühel väiksel inimesel kasvada ja maailma avastada ning kasvame seeläbi ka ise inimestena.

Võin öelda, et minu viimane aasta on mind muutnud palju härdameelsemaks, aga ka rohkem väikseid hetki nautima, õpetanud kannatlikkust ja teadmist, et ka rasked ajad mööduvad.

Mystical Goldtime kleidis ja ehetes tähistaksingi oma poja sünnipäeva, sest mis paremat põhjust oleks ühel igapäevaselt joogapükse ja lotakaid pluuse kandval emmel neid kanda kui mitte oma elu suurima ime sünni tähistamiseks!

Kaisa Rotenberg

Lähenev aastalõpp

on teadupärast aeg kokkuvõteteks. Mina vaatan mööduvale aastale tagasi tänulikkusega - elu õpetab ja mina püüan õppida.

Aasta esimene pool oli minu jaoks äärmiselt raske. Olin läbipõlemise äärel - olin endale nii palju pingeid ja kohustusi peale pannud, et mul oli lausa valus. Tihti ajasid tagasi mõeldes tühised asjad nutma ning kõik paistis üle pea kasvavat. Töökoht, kus töötasin, ei meeldinud mulle, iga päev tööle minnes tundsin, kuidas sisemus krampi tõmbus ning lootsin juba enne tööle jõudmist, et töötunnid läheksid kiirelt ja pääseks sealt ruttu minema. Lisaks nõudsid kooliasjad oma lõivu.

Mingil hetkel võtsin ma teadlikult vastu otsuse, et aeg on muutusteks! Kirjutasin töökohas lahkumisavalduse. Sain aru, et keegi teine ei saa tulla ja teha minu eest muudatusi, mina ise pean olema see, kes oma elu juhib. Nüüd töötan uues kohas ja ma olen õnnelik! Ilmselt iga kohal on omad head ja vead, aga tuleb leida enda jaoks koht, kus häid külgi oleks rohkem kui halbu. Lisaks saavutasin endaga kokkuleppe. Maksimalistina tahan, et kõik mu koolitööd oleksid sooritatud võimalikult hästi, aga eelkõige õpin ma teadmiste, mitte hinnete pärast. Seega - kui kõik mu tööd pole sooritatud hindele A (suurepärane), siis tegelikult ei ole see maailma lõpp!

Peokollektsiooni Mystical Gold kleidis ja ehetes säraksin ma oma uue töökoha jõulupeol.

Sparkle on, darling!

Helena Lõune

2017. aasta

algas ilusti, kuid paari kuu möödudes hakkas elu lihtsalt allamäge veerema . Nii et veebruari lõpuks olin koondamise tagajärjel töötu. Töökoht tegi palju erinevaid pakkumisi, mis eeldasid aga elukoha vahetust. Kuna lastega kolida ei ole lihtne, siis saigi see asjaolu otsustavaks. Ma poleks kartnud teises maakonnas nullist alustada, aga kuna lapsed tegelevad suusahüpetega, ei ole suuri valikuid, kus elada. See saigi kaalukausi langetajaks.

Selle aja jooksul olen pühendunud ainult lastele ja spordile, mis on kujunenud minu päeva üheks olulisemaks osaks. Nüüd, aasta lõppedes on aeg edasi liikuda ehk siis tööpõllul surfama hakata. Pole kunagi arvanud, et tööd ei saa - alati on kuskil mingi väljapääs. Lihtsalt tuleb oodata seda õiget hetke. Sellise optimismiga on tulnud viimasle kuul nii mõnedki pakkumised. Nüüd aga tuleb valima hakata, kas minna ametiredelil edasi või alustada otsast millegagi, mis nõuab õppimist ja enesearendust ning samas oleks hingelähedane töö.

Kui küsida, kuhu minna peokollektsiooniga, siis siin ei peaks piiranguid olema - iga päev võid sa kaunis välja näha. Ei peaks otsima üht-kaht sündmust aastas, et end kaunina tunda. Kui tunneme ennast kaunina,oleme õnnelikud ja suudame seda pakkuda ka ümbritsevale. Särav naine on edukas naine.

Eve

AUHINNAD JAGUNESID NII:

1. koht – Vairi Virnas – Mystical Goldi rõivaste ja ehete komplekt
2. koht – Marje Aasmets – Mystical Goldi rõivaste komplekt
3. koht – Kaja Hass – Mystical Goldi ehete komplekt

Lisaks otsustasime anda välja Anne & Stiili väikesed eripreemiad, mille saavad Kristi Sarap ja Älian Käärik.

Loe ka neid lugusid