(Reuters/Scanpix)
Jaga:     
Seltskond | Persoon

Loe Oprah' kõnet, mis võib temast teha presidendi

Kuldgloobuste gala kõrghetkeks oli kahtlemata kõne, mille Oprah Winfrey esitas, kui ta pärjati Cecil B. DeMille’i nimelise elutööauhinnaga. Kõne oli nii õnnestunud, et paljud nõudsid selle järel, et ta presidendiks kandideeriks (Oprah elukaaslane Stedman ei välistanud seda.)

Siin on ta täismahus kõne:

„Tänan, Reese. Aastal 1964 olin ma väike tüdruk, kes istus ema maja linoleumpõrandal Milwaukees ja vaatas, kuidas Anne Bancroft kuulutas välja parima näitleja Oscari 36. filmikunsti akadeemia auhinnagalal. Ta avas ümbriku ja ütles viis sõna, mis läksid sõna otseses mõttes ajalukku: „Auhinna võitja on Sindey Poitier.“ Lavale tuli kõige elegantsem mees, keda olin kunagi näinud. Mäletan, et ta lips oli valge ja ta nahk oli muidugi must ja ma polnud kunagi näinud, et mustanahalist meest niimoodi tähistatakse. Ma püüdsin mitu-mitu korda selgitada, mida tähendab selline hetk väiksele tüdrukule, lapsele, kes vaatab toimunut odavatelt istekohtadelt, samal ajal kui ema tuleb uksest sisse, teiste inimeste kodude koristamisest rampväsinud. Aga ma ei suuda teha muud kui tsiteerida ja kasutada selgitust Sidney esitusest filmis „Lilies of the Field“: „Aamen. Aamen. Aamen. Aamen.“

Aastal 1982 sai Sidney Cecil B. DeMille’i auhinna siinsamas Kuldgloobustel ja olen teadlik, et praegusel hetkel vaatavad mõned väiksed tüdrukud, kuidas mina saan esimese mustanahalise naisena selle auhinna. See on au. On au ja privileeg jagada seda õhtut kõigi nendega ja ka imeliste meeste ja naistega, kes on mind inspireerinud, mind pingutama pannud, mind toetanud ja teinud minu tee siia lavale võimalikuks. Dennis Swanson, kes riskis, pakkudes mulle „AM Chicagot“. Quincy Jones, kes nägi mind selles saates ja ütles Steven Spielbergile: tema on Sophia filmis „The Color Purple“. Gayle, kes on olnud sõbra definitsiooniks ja Stedman, kes on olnud minu kalju. Nemad on kõigest mõned, keda välja tuua.

Soovin tänada Hollywoodi Välisajakirjanike Assotsiatsiooni. Me teame, et ajakirjandus on praegu piiramisrõngas. Teame ka, et otsatu pühendumus täieliku tõe välja selgitamisele on see, mis ei lase meil vaadata mööda korruptsioonist ja ebaõiglusest. Türannidest ja ohvritest, saladustest ja valedest. Tahaksin öelda, et ma hindan ajakirjandust rohkem kui kunagi varem, nüüd kui püüame praeguses keerulises ajas navigeerida, mis viibki järgmise mõtteni. Ma tean kindlalt, et oma tõe rääkimine on meie kõigi kõige võimsam vahend. Ja eriti uhkeks teevad ja inspireerivad mind kõik naised, kes on tundnud end piisavalt tugevalt ja võimestunult, et võtta sõna ja jagada oma isiklikku lugu. Igaüht meist siin ruumis tähistatakse tänu lugudele, mida me jutustame, ja sel aastal sai meist endist lugu. Aga see lugu ei puuduta ainult meelelahutustööstust. See ületab kõik kultuurid, geograafia, rassid, religioonid, poliitika ja töökohad. Nii et täna soovin ma avaldada tänu kõigile naistele, kes on kannatanud aastaid kuritarvitamist ja vägivalda, sest neil, nagu minu emal, olid lapsed, keda toita, ja arved, mida maksta, ja unistused, mida täide viia.

Need on naised, kelle nimesid me kunagi teada ei saa. Nad on koduabilised ja põllutöölised. Nad töötavad tehastes ja restoranides ja akadeemias, insenerinduses, meditsiinis ja teaduses. Nad on osa tehnoloogiamaailmast ja poliitikast ja ärist. Nad on meie olümpiasportlased ja nad on meie sõdurid ja on veel keegi, Recy Taylor, nimi, mida mina tean, ja minu meelest peaksite teiegi teadma. Aastal 1944 oli Recy Taylor noor abielunaine ja ema, kes jalutas koju jumalateenistuselt Abbeville’is Alabamas, kui kuus relvastatud valget meest röövis ta, vägistas teda ja jättis ta, silmad kinni seotud, teeäärde, kui ta oli teel kirikust koju. Nad ähvardasid ta tappa, kui ta kunagi kellelegi räägib, aga ta lugu edastati NAACPile, kus noor töötaja nimega Rosa Parks sai tema juhtumi juhtivuurijaks ja üheskoos püüdsid nad õiglust saavutada. Aga õiglus ei tulnud Jim Crow ajastul kõne alla. Mehi, kes püüdsid teda hävitada, ei süüdistatud kunagi. Recy Taylor suri kümme päeva tagasi, veidi enne 98. sünnipäeva. Ta elas nagu me kõik oleme elanud, kultuuris, mille on lõhkunud jõhkralt võimukad mehed. Liiga kaua pole naisi kuuldud või usutud, kui nad julgevad rääkida oma tõtt nende meest võimu kohta. Aga nende aeg on läbi. Nende aeg on läbi!

Nende aeg on läbi. Ja ma loodan vaid seda, et Recy Taylor teadis surres, et tema tõde, nagu nii paljude teiste naiste tõde, keda tollel ajal piinati ja siiamaani piinatakse, elab edasi. See oli kusagil Rosa Parksi südames peaaegu 11 aastat hiljem, kui ta otsustas jääda istuma tolles bussis Montgomerys, ja see on siin iga naisega, kes otsustab öelda: mina ka. Ja iga mehega. Iga mehega, kes otsustab kuulata. Mina olen oma karjääris, olgu televisioonis või filmides, püüdnud anda endast parim, et öelda midagi selle kohta, kuidas mehed ja naised tegelikult käituvad. Öelda, kuidas me kogeme häbi, kuidas me armastame ja kuidas me raevutseme, kuidas me läbi kukume, kuidas me taganeme, jätkame ja kuidas me raskustest üle saame. Olen intervjueerinud ja kehastanud inimesi, kes on kannatanud kõige inetumaid asju, mida elu võib meie teele lükata, aga neid kõiki ühendab võime jääda lootma, et tulekul on hele hommik, isegi meie kõige pimedamal ööl. Nii et ma tahan, et kõik tüdrukud, kes praegu vaatavad, teaksid, et uus päev on silmapiiril! Ja kui see päev viimaks koidab, on see tänu suurepärastele naistele, kellest mitmed on praegu siin ruumis, ja tänu täitsa fenomenaalsetele meestele, kes näevad vaeva, et neist saaksid juhid, kes viivad meid ajajärku, mil keegi ei pea enam ütlema: mina ka. Aitäh teile.“

Loe ka neid lugusid