2
fotot
Jaga:     
Elustiil

EKSPERIMENT: nädal Heidi Hanso talu perenaisena

“Mõtle, kui mõnus! Saad maal olla, vaikus... Kirjutad seal raamatut omaette,” moosis Anne & Stiili toimetaja mind Saaremaale Heidi Hanso Pajuvärava staartalu valvama ajaks, mil omanik ise ära on. Teesklesin, et usun muinasjuttu, ja olin nõus.

Kui sul pole elu sees isegi suvilat olnud, arvad võib-olla tõesti, et kuna maal pole kohvikut ja kino, ei ole seal ka muud teha kui end pehmesse kampsunisse mässida ja, teetassike käes, unistavalt kaugusesse vaadata. Õnneks oli minu vanavanematel suvetalukene, kus pidi rohima, kõplama, riita laduma ja naabrimuti juurest mune ja haisvat piima tooma (sest ta oli üks väike räpane mutike, kes ei viitsinud mannerguid pesta). Kuivaineid sai lavkast. Kuna nutitelefone polnud ja raamatud olid kõik läbi loetud, oli nädala kõrghetk see, kui tapamajast tulev auto jättis külavaheteele iga natukese aja tagant vedelema mõne huvitava siseorgani, mida sai puupulgaga torkimas käia seni, kuni rebased põneva kraami öösel ära sõid. Vesi tuli kaevust ja vets oli üle hoovi. Nii et mingit hipsteri­unelmat mulle küll pähe ei määri. Kui see hobitalukene tähendas pidevat sahmerdamist, mis see Heidi loomaaed siis veel olla võib!

Suled ja šampanja

Tundsin, et olen oma võimeid ikkagi üle hinnanud, kui Heidi hubase majapidamise ust avades mulle suur pahvakas mingit lehkavat auru näkku hõljus. “Loodetavasti harjun sellega,” mõtlesin ega julgenud mingeid linnainimese kommentaare kõva häälega kuuldavale tuua. Selgus, et selline kummaline lõhn tekib siis, kui sul on kodus mitu peata kana (sõna otseses mõttes) ning sa kastad neid järjest pliidil auravasse kuuma vette, et suled lahti ehmatada. Kuigi olin end lahkelt appi pakkunud, siis olukorraga päriselt silmitsi seista enam nii tore polnud.

Õnneks olin ma kaasa toonud pudeli šampanjat ja keda siis klaasike mulli julgemaks ei muudaks! Peale selle pole ma taimetoitlane – kui tahad kanasuppi, on ikka tegelikult veider, kui ei suuda leppida asjaoluga, et kana oli enne elus ja selleks, et teda süüa, peab alustama mõrvast. Nii me siis viimaseid tunde kodus oleva Heidiga muudkui kitkusime sulgi, jõime šampanjat ja rääkisime asjadest, millest naised tavaliselt kohvikus räägivad. Noh, nagu “Seks ja linn”, aga surnud kanadega. Ja maal, mitte linnas.

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse

Loe ka neid lugusid