2
fotot
(PantherMedia/Scanpix)
Jaga:     
Elustiil

"Käin igal suguvõsa üritusel vetsus nutmas, sest mõni tädike jälle targutab, et kell tiksub. NAGU MA EI TEAKS!"

Veel enne kui tüdrukul algab menstruatsioon, kuuleb ta, et tema kõige kaalukam kohustus on vältida rasestumist varases eas või vale mehega. Vähe räägitakse aga sellest, kui raske võib olla jääda lapseootele, kui aeg selleks on õige.

“Olles veetnud pea kaks kümnendit rasestumist vältides, on Geidi* (32) šokeeritud sellest, kui raske ja vähetõenäoline on last saada. Ta suhtleb iga päev sõbrannade ja foorumikasutajatega üle kogu maailma, kes kõik ütlevad: miks keegi meid ei hoiatanud?! “Ka meie mehed on rabatud. Nad on rahumeeli laste saamist edasi lükanud, teades, et neil pole menopausi ja et nad võivad veel 80aastaseltki lapsi eostada.” Reaalsus pole aga üldse nii helge.

“Meedia ja teised naised on jätnud mulje, et lapse saamine on üksnes otsus – et niipea, kui mõtled “nüüd!” ja korra seksid, on valmis,” ütleb Marin* (36). “Ma olen vihane, et keegi ei räägi sellest, kui raske on jääda lapseootele, kui palju on katkemisi, kui suure hooga ka meeste viljakus pärast 35. eluaastat kahanema hakkab. Kui lõpuks kuidagi õnnestub viljastuda, siis vaid 30% viljastunud munarakkudest areneb edasi ning jõutakse lapse sünnini.”

Tartu Ülikooli naistekliiniku teadur Triin Laisk, kes töötab ka Tervisetehnoloogiate Arenduskeskuses ja on kümnendi tegelenud naiste viljatuse geneetika uurimisega, selgitab: “Väga suur kadu toimub just raseduse varastes etappides – munarakk ei pesastu või kui pesastub, võib rasedus katkeda nii varases staadiumis, et naine ei pane ise tähelegi.” Ka diagnoositud raseduse katkemised on väga sagedased: 20% arsti kinnitatud rasedustest katkeb esimese kolme kuu jooksul. “See on loodusliku valiku mehhanism, mis on naise jaoks traumeeriv, aga loomulik. Kui on olnud üksik raseduse katkemine, ei tähenda see, et edasised rasedused peaksid katkema, see ei näita suuremat probleemi,” ütleb Laisk.

Tihti näeb meedias uudiseid, et 50aastane sai mitmikud, aga ei räägita, kui paljud paarid proovivad, kui palju aega, valu, raha ja muret see tähendab. Laisk ütleb, et imesünnitustele eelneb tavaliselt nii mõndagi: aastaid viljatusravi, doonorimunarakud või -embrüod või surrogaatema kasutamine. Tavalise inimese jaoks ei ole doonoriembrüo kuigi kättesaadav, surrogaatlus on paljudes paikades keelatud ning ka adopteerimine või spermadoonori kasutamine ei ole alati nii lihtne, kui loota tahaks. Ka kehaväline viljastamine (IVF) ei too garanteeritult tulemust.

Milles siis asi?

Viljatuse põhjusi on mitmeid. Naise munarakkude hulk ja kvaliteet vähenevad vanusega, nagu ka meeste spermide arv ja normile vastava kujuga spermide osakaal. Eestis aga on üks levinumaid suguhaigustest tekkinud viljatusprobleem: 40% kõigist viljatusraviga seotud juhtumitest on seotud munajuhaviljatusega, mille peamiseks põhjuseks on läbi põetud klamüüdia, mis on munajuhasid kahjustanud, nii et sugurakud või embrüo ei pääse sealt läbi. Klamüüdia ei tekita enamasti sümptomeid, mis tähendab, et võid seda põdeda ja levitada nii, et sa ise ei teagi.

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse

Loe ka neid lugusid