Jaga:     
Tervis

Treener Rainer Rebane: kui ma spordiklubisse jõuan ja kliendid naeratavad, annab see uut kütet

Treener Rainer Rebane (39) on energiast tulvil ja töötab kirega. Ta tunneb, et on õiges kohas ja teeb õiget asja. Ent vabal ajal tasakaalustab ta oma pingutusi reisimise ja toiduga, mis ei lase tema rasvaprotsendil nulli minna.

Milline on sinu tantsukogemus?

Ma olen pärit Võhmast ja minu jaoks oli esimene rahvatants, sinna vist sunniti. Gümnaasiumis tuli meile võistlustantsu õpetaja, kelle käe all harrastasime valssi ja tangot. Kui Võhmast ära tulin, oli tantsu­pisik sees ja nii leidsin Tallinnas Terje Treimanni, kelle juures olin päris mitu aastat. Silmaring üha laienes ja avastasin erinevaid tantsu­­kohti – olin Ester Hellerma trupis, millest on praeguseks saanud Eesti Tantsu­agentuur ja Dance Factory. Siis hakkasin tantsima laevadel ja Dave Bentoni šõus.

Kuidas jõudsid treeneritööni?

Tallinna tulles läksin õppima Eesti Mereakadeemiasse, mille lõpetasin hüdrograafia erialal. Tegu on meremärkide, -kaartide ja mere­põhjauuringutega, aga ma pole päevagi sel alal töötanud. Ma ei kahetse merekoolis õppimist, sest mulle on kogu aeg meri, reisimine, laevad, lennukid ja geograafiaga seonduv meeldinud. Kui kord vaja läheb või soov on, küll ma siis jõuan ka merd sõita küll ja veel.

Käisin samal ajal ka trennis, tuli Eesti Aeroobikafestival ning uute treenerite koolitamine. Kaisa Marran nägi minus ilmselt potentsiaali ja võttis mu Fittesti klubisse treeneriks, sealt kõik hoo sisse saigi. Trennitegemine algas 2001. aastast – mulle meeldib mu töö väga, just see vabadus ja ka kontrolli võimalus. Teen oma kombinatsioonid, tantsud ja trennid. Saan trennist rõõmu ja säravad silmad, sest tunnustus ja pai tähendavad, et ma ajan õiget asja.

Miks sa eelistad tunni sisu ise luua?

Ma olen ka Les Millsi kontseptsioontreeningute tee läbi käinud ja tegin vahepeal seitse bodypumpi nädalas – lõpuks hakkasid põlved ja küünarnukid valutama. Need treeningud on mingi piirini väga head, aga sa pead olema väga teadlik treener ja treenija. Korraga tundsin, et nende tundide olemus läks minu maailmaga vastuollu. Kõik oli kontrollitud – muusika, koreograafia, raskused, 10 lugu. Seal on eri faktorid, mida pead korraga jälgima, ja vigastused on väga kerged tulema.

Otsustasin, et teen siiski seda, mida kõige paremini oskan – vaba koreograafiaga tantsutunde. Klassikaline aeroobikatants on jätkuv muusika saatel liikumine, kus korraga saab näiteks samm-põlvest pööre ja tund läheb järjest tantsulisemaks. Lõpuks on koos kava, millega päris esinema ei lähe, aga tantsutunde saab kätte. Osalised ütlevad, et nii hea on mõelda ja isegi pärast väsitavat tööpäeva hoiab selline ristsõnalahendamine erksana.

Kas oled ka mõelnud oma tantsustuudiost?

Ma ei ole nii ambitsioonikas. Tunnen, et jään pigem seda head asja tegema, mida oskan, ega kipu sinna, mida ei oska. Ma ei ole eestvedaja, vaid kambajõmm. Olen avastanud, et minu stiil sobib spordiklubisse rohkem. On palju tantsustuudioid, kus eesmärk on teine ja inimesed tahavad lavale. Mina olen oma hõlma alla võtnud need, kes tahavad pimedas või kodus vaikselt tantsida. Asendamas olen küll käinud ka tantsukoolides, aga sealne klient ihkab midagi muud kui see, mida ta spordiklubist saab.

Kas meestreeneriks olemise juures on midagi teisiti?

Kunagi meestreenereid peaaegu ei olnudki, peale minu olid veel Enn Meiesaar ja Mihkel Lubi. Mingit erilist suhtumist ma täheldanud pole. Ma pean ise naistest palju teadma ja sellest, kuidas neile läheneda. Näiteks kuidas toimida rasedatega, kuidas õpetada tehnikat, kuidas puudutada jne. Naiselt naisele on palju lihtsam – mina pean valima, mida ja kuidas. Peab klienti tundma, sest iial ei tea, mis mõnele mõjub naljana, teisele aga solvanguna.

Milliseid treeninguid sa praegu annad?

Olen MyFitnessis ja Spartas, löön kaasa ka koduaeroobika.ee trenniportaalis. MyFitnessis on mul stepp ja spinning – teen koreograafiasteppi, kuigi vahel tuleb sinna ka samm-põlve ja kätekõverdusi sekka. Mulle meeldib spinningutundi anda, see kindlustab hea võhma. Kunagi tantsisin ööklubides ja kui on vaja koos artistiga 40 minutit jutti vehkida, siis spinning tagab hea vastupidavuse. Spartas annan Step & ABSi tundi ja DanceMixi oma koreograafiaga.

Suudan läbi viia ka teisi tunde, jõusaali­treeneri paberid tegin ka esimesel tasemel ära. See oli enda harimiseks, minu eesmärk polnud Gert Koovitiks ega Argo Aderiks saada. Personaaltreeneriks õppisin mõne aasta eest, aga ma ei lõpetanud, minus ei ole seda. Teen seda, mis mul hästi välja tuleb ja millele ka turgu on, sest koreograafia rühmatreeningute juhendajatega on kriis.

Kuidas motivatsiooni hoiad?

Reisidel käin palju trennides, et näha, kes ja kuidas teeb. Millised on klubid, trennid, treenerid, sealt saab palju ideid. Ees ootav Rimini Wellness Festival on täielik motivatsiooni ja energia kogumise koht. Reisimine on minu jaoks põhiline. Pärast viimast Rio reisi on mul latiinohullustus – andke mulle ainult latiinomussi! Ideed tulevad ka muusikalidest, mida ma ainult vaatakski.

Miks soovitad Rimini festivali?

See on ainuke koht, kus enda koolitamiseks raha kulutada. Olen seal käinud oma kümmekond aastat. See kestab neli päeva – viies angaaris on erinevad lavad ja tunnid. Seal on nii äge ning idee ja koolituse saab 45 euroga päevas. Mais on Riminis juba soe, nii et kaks ühes – rand ja trennid. Kaja Tuisk õpetas, et kohapeal tasub liikuda jalgrattaga, liiklus on sujuv, rattateed ja parkimiskohad olemas. Muidugi, Itaalia söök ja jook, sellest ärme üldse räägi!

Kui sageli sa endale puhkust lubad?

Üritan hoida nädalavahetused vabad. Olen hull puhkaja, spordiklubid on minuga hädas, sest pikki reise teen ikka üle kahe kuu. Mul pole veel kohustusi, et peaksin kellegi eest hoolitsema, ja pigem suunan vaba raha reisimisse. Olen ka suur muusikalide armastaja – West End ja Broadway – andke mulle ainult piletid ja ma käiksin kõik läbi. Olen rohkem USA ja Lõuna-Ameerika kui Aasia fänn. Mulle meeldib näha ja avastada, aga ma ei ole katsetaja. Kui kuulen, et keegi soovitab, siis lähen ja proovin. Reise üritan klapitada madalhooaegade ja kooli­vaheaegadega, et ma oma asenduste pärast muretsema ei peaks.

Kas oled kogenud ka tüdimust?

Kunagi puhkuselt tulles oli küll tunne, et nüüd on trennidega kõik. Aga öeldakse, et puhkusest peab ka puhkama, ja see läks üle. Kui ma juba spordiklubisse jõuan ja kliendid naeratavad, siis see annab uut kütet. Muidugi ma ei mäleta, millal viimati Tallinnas kinos, teatris või loomaaias käisin, ja teiste treenerite tundidesse ma ka ei jõua, kuigi tahaks. Ma ei raatsi oma aega tööst vabaks võtta ehk kui mina olen tööl, siis teised saavad neid asju nautida.

Mida sa vabal ajal teed?

Ma olen küllaltki laisk ja mulle meeldib näiteks telekat vaadata, ma ei ole raamatute lugeja. Mulle meeldivad sõbrad ja väike kohvitass, minna spordiklubist eemale. Mulle täitsa sobib nädalavahetusel kas või Helsingisse sõita. Käin ka Võhmas ema juures, seal on hea rahulik ja kodune toit. Pärast tulen tagasi Tallinna ja mürgeldan edasi. Olen täielik suurlinna­inimene. Kui ma ei ole reisil, teen palju tööd. Suvel olin nagu kiirabitreener ja asendasin kõiki. Olen rannainimene ka, kõlgutaks jalga siin ja seal, aga sel aastal nagu suve polnudki siin. Suvel ma rullitan ka.

Mis on sinu nõrkused?

Mulle meeldib süüa ja juua: kohv piimaga, punane vein, mullijoogid. Avastasin, et minu kaks lemmikasja on kokku pandud: kondenspiim karamelliga. Ma olen täiesti terve mees ja mul on seda kõike vaja, sõin pool karpi ära. Teen palju trenni, aga mu rasvaprotsent pole nullis. Mulle meeldib öelda, et pean ennast premeerima ka ja tühi kott ei seisa püsti. Minul jääb distsipliinist puudu, ma ei suuda kunagi magusale ei öelda. Aga rõõmu peab ka tundma!

Kas sa tunned puudust esinemistest?

Just kevadel mõtlesin, et teeks laeval veel ühe šõu, võtaks kaabu ja kepi ning läheks. 2014 tegin viimase laevašõu, aga siis jäid need ära, kuna trennide pärast ei õnnestunud proovis käia. Ma ikka nii nautisin seda, Showstoppersi trupp oli äge. Ma ei tea, mis selle lavaga on, ju siis peab piisavalt edev olema. Muidu on kogu aeg dress ja toss, aga siis saab korraks ilusaks. Ma ei tunne, et ma veel lava jaoks vana oleks, nii et esineks küll.

Mida arvad praegusest treenerite maastikust?

Mul on väga kindel arvamus ja ma pole ainu­ke, kes nii mõtleb. Treenerid on mugavamad. Võiks alustada üldse sellest, kas me võime nende kohta treener öelda. Meelelahutaja? Ajaviitja? Aga sildistamine pole ka õige, sest kõik on erinevad. Samas ei saa trammi­juht ju ka minna lennukiga sõitma, ent meie maastikul pahatihti nii on. Meil ei ole korralikku rühma­treeningu treeneri koolitust. Võimlemisliidu koolitus vajab surakat ja uut verd, see võiks olla produktiivsem. Ei oska öelda, kas asi on motivatsioonis või milleski muus... Paljud treenerid ei oska ilma “konspektita” ühte tundigi üles ehitada, kuna on harjunud vaid kontseptsioontundidega.

Millised on sinu eesmärgid?

Ma pole kunagi ambitsioonikas olnud, et ma pean saama pea­treeneriks või klubi avama. Mu soov ja unistus on teha, mida ma teen, ning tegeleda ka treenerite koolitamise ja ideepäevadega. Mul on midagi anda ja see aitaks tantsu­aeroobika ülalhoidmisele kaasa.

Artikkel ilmus esmakordselt Tervis Plussi 2018. aasta jaanuarinumbris.

Loe ka neid lugusid