Jaga:     
Seltskond | Persoon

KATRIN MAIMIKU KOLUMN: olen palju mõelnud sellele, miks mehe ja naise suhted pärast lapse sündi ikkagi nii kapitaalselt muutuvad

Niipea kui saan end mõnusalt voodisse lugema sättida, juba kostab: “Mme, mme, mme!” Vaevalt et see pooleaastase suus veel emmet tähendab, aga mind ta niimoodi hõikudes ootab.

Praegu tähendab “mme” kõike. Kui on nälg, kui piss püksis, kui lihtsalt igav... Siis tuleb hõikuda lihtsalt “mme, mme” ja juba emme jooksebki. Või kui tema magama jääb ja mõtlen, et oh, nüüd jätkaks raamatuga sealt, kus pooleli jäi, tuleb 7aastane ja vaatab oma armsate silmadega otsa ja kutsub legolinna ehitama või Musta Notsut mängima. Ja nii see päev läheb. Õhtul vaata, et ise enne magama ei jää kui põngerjad. See “emme” on ikka üks võlusõna. Mäletan ise lapsena, kuidas majade hoovides lapsed akna all muudkui hõikusid: “Em-me! Em-me! Tu-le ak-na pea-le!” Emme tegi akna lahti ja vastas: “Mis sa karjud seal, tule kohe tuppa!”

Ema on üks väga oluline tegelane. Kui mingi jama, hüüad ikka ema appi. Ma ise ka helistan oma emale sageli. Kui mingi ebakindlus sees või mure laste haiguste pärast. Sageli me küll pigem läheme emaga vaidlema, sest mõlemad oleme muretseja-tüüpi ning ratsionaalset analüüsi napib. Aga isegi see vaidlus on hea, vähemalt oled saanud rääkida ja keegi on kaasa mõelnud, isegi kui kõne lõpus toru hargile lendab.

Ma olen palju mõelnud sellele, miks mehe ja naise suhted pärast lapse sündi ikkagi nii kapitaalselt muutuvad. Ja mõelnud ka sellele, mida saaks teha, et need suhted päris vussi ei läheks. Naist on täitsa võimalik armastada, see on isegi lõbus, aga ma kujutan ette, et armastada naist, kes esimest korda emaks saanud, on palju keerulisem. Millal hakkavad naised näägutama? Enamasti ikka siis, kui on saanud emaks. Ja miks? Sest emana tekivad hoopis teised ootused, kogu maailm muutub.

On küll teaduslikke tõestusi, mis ütlevad, et ema ja lapse vahel pole mingit erilist sidet olemas, aga mina seda ei usu. Ma arvan, et on ja see on ikka väga tugev, lausa füüsiline seotus. Nähtamatu nabanöör jääb pea alatiseks, see on emotsionaalselt väga võimas tunne, aga ka väsitav ja kurnav. Emana ei saa enam kunagi oma mõtteid lastest lahti, see pole lihtsalt võimalik, peaaegu hetkekski. Kuigi esimesel kuul on küll momente, kus avastad, et korraks olid lapse olemasolu täiesti unustanud, sest pole veel harjunud, et üks maailmakodanik on juures. Piinlik küll, aga nii on. See on muidugi vaid sekunditeks. Järgmisel hetkel haarab sind juba paanika, et kuidas küll nii tähtsa persooni unustada võisid!

Naised, kellest on saanud emad, võivad olla väga tülikad ja tüütud. Küll nad sõidavad titekärudega poes üle varvaste, küll tassivad oma tittesid lennukitesse, kus need olevused muudkui lõugavad, mõni võtab imiku isegi kontserdile. Kohutav! Ja kodus on ka nii, et kui sa neid emasid aidata tahad, siis on see peaaegu et võimatu. Nagunii teed kõik valesti. Sest ema oskab alati kõike ise paremini. Eriti mis puudutab lapsega seotut.

Ja tõepoolest, ma ise ka mõtlen, et mis siis mehe ja isa roll on. Ja midagi olen ka välja mõelnud. Mehel peab olema akutrell, sest seda on ikka vaja, mees peab oskama liiste paika panna, pirni vahetada, aga noh, need on muidugi pisiasjad. Midagi võiks veel olla. Isa võiks lapsega mängida, talle kõiksugu asju õpetada, jalgrattasõidust suusatamiseni välja. Aga see kõik on kuidagi seotud nende rollidega…

Midagi on nagu veel… Mul on enda arvates jube hea plaan. Mees ja isa või siis üldse elukaaslane, kes pole otseselt ema rollis, võiks välja pakkuda meelelahutusprogrammi naisele. Vaataks täna mõnd filmi? Räägiks mõnest raamatust, mida sa kooliajal lugesid? Otsime lapsehoidja ja läheme kontserdile? Kutsuks sõbrad külla? Isegi kui emaks olev isik ütleb, et ei jõua või see on liiga suur ettevõtmine, tasub neid ettepanekuid teha ikkagi ja kogu aeg, sest ühel hetkel ta ütleb, uskuge mind, need kuldsed sõnad: “Miks mitte!”

Aga muidu on soovitatav lasta emal muretseda nii palju, kui ta seda soovib. Kui emale tundub, et müts peab lapsel peas olema ka südasuvel lauspäikesega, siis nii on. Ja kui ema leiab, et laps on veel liiga väike, et ise endale süüa teha, siis las see ema teeb. Ema peab saama muretseda, see on tema suurim õigus. Nii, peangi nüüd minema, sest kõrvaltoast kostab “mme, mme” ja vannitoast kutsung: “Tule vaata, ma tegin ookeanikalade akvaariumi! Üks hai on ka. Aga see vaht ei taha enam ära minna... Emme, appi!”

Kolumn ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2018. aasta mainumbris.

Loe ka neid lugusid