Jaga:     
Seltskond | Persoon

„Lukuga päeviku“ autor Elina Naan: ühiskond vajab praegu, et räägitaks ka haavatavusest

“Ma ei tituleeri ennast kirjanikuks, kunstnikuks, režissööriks ega ühegi kindla ala tegijaks. Mina olen lihtsalt mina, tahan kasutada erinevaid väljundeid,” ütleb Elina Naan (33).

Seda ta teebki. Kirjutab luuletusi, mis nappides sõnades ja ütlematajätmistes sarnanevad enim haikudega. Maalib. Korraldab teerännakuid ja naiste laagreid. Loob ehteid ja oma teise lühifilmi stsenaariumi. Ning päris tihti juhtub, et Elinaga kokku puutunud inimesed julgevad juba esimesel kohtumisel muutuda üllatavalt avameelseks, tundes, et saavad olla nemad ise.

Elina, sissekannetega sõna otseses mõttes lukustata­vasse päevikusse alustasid varem kui 15aastaselt. Sellest tõuke saanud “Lukuga päevik” ilmus veebruaris, sõbrapäeval. Nüüd on raamat mõnd aega oma elu elanud. Kuidas on läinud – tal ja sul?

Raamat valmis eelmise aasta lõpus, aga kuna ma ei saanud kokkuleppele ühegi trükikojaga, panin mõtte korraks kõrvale. Aasta alguses tuli tugev, hea tunne: ma peanselle ära tegema. Ilus, kuidas ajastus mängib rolli: kõik läks voolama, sujus esimesest liigutusest. Sürreaalne, kuid tõesti iga päev inimesed saadavad tänukirju, kuidas mu raamat on neid kõnetanud. Tahaksin osata seda vastukaja veel suure­malt vastu võtta, selle soojuses kümmelda. Praegune pingelangus, justkui vati sees olemine on mulle vajalik – lahti­laskmiseks ja edasi­liikumiseks.

Joonistub neist lugeja­kirjadest mingi algoritm, mida inimesed su raamatust on leidnud?

Üks tüdruk ütles ilusasti: “Nii vähe lihtsaid sõnu ühel leheküljel! Aga kui mõtteukse lahti teed, avaneb selle taga tohutu väli, kõikvõimalikkus.” Eks sõna kas kõnetab või ei – nagu kõik siin maailmas. Elul on kombeks liikuda sinusoidina ning sama lauset võid lugeda erineva tundega, olenevalt sellest, mis punktis oled. Sombusemal tunnil võib üks luuletus olla südantkriipiv ja lõuga värisema panev; helgemal hetkel näed selles hoopis soojemaid toone.

Kuidas sa jõudsid julguseni, et panedki isiklikud tunded kõigile välja?

Olen algusest peale öelnud, et see pole ainult minu lugu. “Lukuga päevikus” on koos märkamised ja taipamised elust suuremas plaanis. Inimeseks olemine on üleüldine nagu minu kirjutatud mõttedki. Mul oli tunne, et kui ma seda nüüd ei tee, siis ei teegi kunagi. Pealegi mu meelest ühiskond vajab praegu, et räägitaks ka haavatavusest. Tundsingi äkki, et julgen avada selle ausa ja hapra ja võluva koha, kartmata, mida teised arvavad.

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu

Loe ka neid lugusid