Jaga:     
Seltskond | Persoon

STIG RÄSTA KOLUMN: laulusõnad saan iga kell ette võtta, parem teen ruumi, et lapse ja perega kogetut salvestada

Jällegi on käes kevad ja haiguste aeg. On aeg avastada, et inimkeha saab ellu jääda ka siis, kui õhku tuleb peale vaid kõrreotsasuurusest avausest ja suu on tarvis avada vaid paari sügavama ohke jaoks.

Naljakas mõelda, aga minul on vist enamiku ajast siin kliimas üks ninapool kinni ja teine töötab kogu aeg täistuuridel. Nojah, ma tean, et suur Boeing saab ka ühe mootoriga maanduda, aga efektiivsem on seda teha ikka kahega. Kas see tähendab, et ma olen kogu aeg ebaefektiivne? Ilmselt küll.

Olen kuulnud, et mõne spordiala meistrivõistlustel on hingamis­teid avav plaaster kirjas kui doping. See tähendab, et kui sulle tuleb liiga palju õhku peale, siis tegelikult on sinu sooritus parem. Proovi ise. Tõmba teibiga kas või tunniks ajaks oma nina selliseks, nagu oli tuntud rullnokkadel Petsil ja Aikul. Tunned, kuidas õhk voolab palju paremini, ja oled kohe poole täiuslikum inimene.

Igatahes tundub, et väikesed asjad loevad. Öeldakse ju, et kasutame ka oma ajust ainult 10 protsenti. Kui aga kasutada rohkem, siis võib vabalt öelda, et tegu on dopinguga ja võib-olla ei ole see kaasmõtlejate suhtes aus. Ise olen täiesti nõus, et kasutan oma aju suhteliselt vähe. Mõnikord vähem, teinekord peaaegu üldse mitte.

Näiteks avastasin hetk tagasi, et mul on miski­pärast kunagise tüdrukuteansambli Atomic Kitten ühe laulu sõnad praktiliselt peas. Teate ju küll, “The tide is high...”. Samas laulan endiselt omaenda tehtud laule maha. Olen tähele pannud, et kui mul on kontserdil sõnad ees, siis ega ma neid siiski maha ei laula ja tegelikult on need mul peas. Ja kui sõnad eest ära võtta, siis lähevad need ka momentaalselt meelest ära. 

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu

Loe ka neid lugusid